Kristjan Port: kaalust alla hingamise abil

Foto: Unsplash

Enne külma vette hüppamist teevad inimesed end soojaks. Keegi eelistab viibida hetke kuumas leiliruumis, teine teeb mõned tulised liigutused. Kõik teavad oodata keha vallutavat külma tunnet. Vähemalt sama hästi teatakse mis tunne vallutab keha jõuluperioodil. Esmalt valgub sellesse ülesöömise rammestus. Mõni tund hiljem jõuab kohale ärevus ja kahetsus keha külge jäänud kilode pärast. Kolmandas faasis meenub kalender milles aastavahetuseni jäänud mõned tühjad ruudud meelitavad sõlmima lubadusi, et mõni päev veel ja siis hakkan endaga tegelema.

Enamasti nähakse tulevikku kahes plaanis. Midagi tõotatakse muuta söömises ja lisaks lubatakse suurendada kehalist aktiivsust. Kedagi ei paista segavat avalik saladus, et kõikide lubajate kiuste rahvastiku rasvumine kosub, mitte ei kahane. Juhtuvat võib iseloomustada Elisabeth Kübler-Ross’i 1969. aastal kirjeldatud mure kogemise viie faasi abil.

Neist esimene on eitus ja tegelikkust kajastavate signaalide ignoreerimine. Tegelikkuses paistavad enamused dieedipidamised ju ebaõnnestuvat. Elu võib ilusaks kirjeldada lühikeses ajaaknas, aga paarist aastast pikemas vaates on tulemus suhteliselt kehv. Juhtuvat seletavad mitmed põhjused. Omamoodi paradoksina, isegi kui kellegi käitumist tervikuna võib pidada rumalaks, siis keha ise on päris nutikas. Vähem toitu saades püüab ta kulutusi kokku hoida. Sisuliselt tegutseb keha kaalulanguse vastu. Teise taktikana suhtleb näljutatud keha ajuga ja sokutab pähe rohkem toidumõtteid. Arusaadavalt märkab näljane söönuga võrreldes toitu enamates olukordades ja kuigi suur osa taolistest tähelepanekutest põrkavad vastu tahtejõumüüri, peab aeg-ajalt sööma.

Siis stardib keha kolmanda manöövriga, tänu millele ei märgata söödava kogust. Isu on lihtsalt suurem. Esialgu saab siingi topside, kaalude, portsjonite ja tabelitega mõõtu pidada, aga ohvriks toodud edasilükatud meelehea murrab printsipiaalsuse ja iga kaotatud kilogrammi kohta sööb keha salamahti natukene rohkem kui peaks. Siit siis avaliku saladusena hoitud teadmine, et enamus kilodest tulevad tagasi. Tihti koos „sõpradega“.

Kübler-Ross’i tähelepanekute järgi saabub sellepeale viha periood. Vihased ollakse enda ja teiste peale, toidu peale ja nende peale kes pakkusid kilodest vabanemiseks nõuandeid. Järjekorras edasi on oodata kauplemise faasi, mida iseloomustavad sisemine dialoog kasutamata võimalustest, mäng mõtetega veelgi suuremast pingutusest, rohkema raha kulutusest, teistmoodi tegutsemisest vmt. Eesmärk on hoida lootust elus. Mõned, õigemini paljud proovivad siis veel korra, radikaalsemalt, muudmoodi ja mõnikord pidulikuma alustamise rituaaliga. Aimatava juhtuva kirjeldusest end säästmaks ja ajaratast edasi kerides võib miljonitel puhkudel eelmisest kohast jätkata. Järgneb depressioon. Kahetsus raiskamisest ja kasutust pingutusest. Aegrea lõpetab olukorraga nõustumine.

Nagu öeldud, pole siin midagi uut. Igaüks teab või on kuulnud dieedi pessimismist. Aga mida ei teata, on küsimus kuhu üleüldse rasv peaks minema? Levinud arvamuse järgi on selleks energia. Siin minnakse mõtlemisega liiale oletades, et kehtib Einsteini E=mc2, milles vabanev energia võrdub kaduva massiga. Valem kehtiks juhul, kui rasvast saaks valmistada aatompommi, või oodates rasva radioaktiivset lagunemist. Tegelikult on vastus oodatust lihtsam. Kuigi enamusele võib tulla suure üllatusena.

Rasv hingatakse välja!

See on kirjas kooliõpikus. Peatükis, milles kirjeldatakse põlemist. Täpsemalt räägitakse seal oksüdeerimisest, mille tulemusel suur osa ära põlenud ainest muutub veeks ja süsihappe gaasiks. Toiduga juhtub sama ning seda moodustanud keemilised elemendid süsinikust, vesinikust ja hapnikust viiakse mainitud molekulidena loodusesse tagasi. Seal valmistatakse midagi uut, sealhulgas rasvu, süsivesikuid ja muid toitaineid. Mida peagi toiduna tarbime. Nii on see olnud ja kestab, kuni püsib elusloodus.

Taoliselt mõtlemise vähesuse põhjus on teadmata, aga kunagi pole hilja. Siit leiab ka seose miks pole suurendatud kehalisest tööst kaalu langetamisele oodatud kasu. Arvatakse, et söödud ja kulutatud energia või kalorite üle arve pidamisest piisab. Ei piisa ju! Kalorid ei pea pärinema rasvadest.

Rasvade „põletamine“ vajab hapnikku. Selle puudusel kasutatakse töö tegemiseks süsivesikuid. Kuna neid on kehas vähe, jääb aktiivsem tegutsemine lühiajaliseks. Esialgu piisab arengu märkamiseks ning meelehea kogemiseks vähesestki pingutusest. Pikemas vaates on pilt kurvem. Süsivesikute kulutus mõjutab isu ja selle kaudu agiteerib rohkem sööma. Vähese treeningu efekt on väheldane ning kannatus ja tahtejõud saavad enne otsa. Jaanuaris alustatud treeningud on umbes märtsiks unustatud. Piskust nihkest kasulikus suunas jääb peagi järele mõru mälestus.

Hingamisele tasub mõtelda. Keskmine inimene hingab päevas sisse natukene rohkem kui pool kg hapnikku ning sööb umbes 3.5kg toidu ja joogina. Seega tarbime päevas üle 4 kg ainet. Juhul kui seda kehast välja ei viida, kehakaal tõuseb. Suur osa joodust väljub vedelikuna. Huvitavam on toidu tahke osa saatus. Umbes poolest kilost päevas tarbitud tahkest toidust sünnib ca 800 grammi CO2 ja 300 g vett. Seda vaid juhul, kui iga molekuli jaoks on omastatud piisavalt hapnikku.

Lisanduvast kaalust enamuse moodustavad rasvad ja vesi. Kiire kaalulangetus vähendab just viimast. Lahti tahaks saada esimesest. Nende ja süsivesikute ning vähemal määral valkude „põletamiseks“ peakski kehasse toimetama veelgi rohkem hapnikku. Niisama hingeldamisest siiski ei piisa. Hapniku peab toimetama verevoolu abil kudedesse ja rakke tuleb sundida kulutama energiat. Alles siis hakatakse rasvu „põletama“.

Siin peitubki liikumise mõte. Ja ühtlasi kitsaskoht. Selleks on töövõime. Lühiajaline kaalulangetamine on keha toiduvarude kiusamine. Püsivaks kaalu vähendamiseks peab kehas aredama toidu „põletamise“ võimekust. See tähendab, et lihtsalt rohkemast liikumisest ei piisa. Liikumisse peaks suhtuma karistava patukahetsuse asemel arendava harrastusena. Erinevalt hoogtööna kaalulangetamisest on harrastus vaba pingest ja rutust, sobib iga kehaga ega eelda kangelaslikkust. Lisaks aitab rasva välja hingata.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (27)