Enne külma vette hüppamist teevad inimesed end soojaks. Keegi eelistab viibida hetke kuumas leiliruumis, teine teeb mõned tulised liigutused. Kõik teavad oodata keha vallutavat külma tunnet. Vähemalt sama hästi teatakse mis tunne vallutab keha jõuluperioodil. Esmalt valgub sellesse ülesöömise rammestus. Mõni tund hiljem jõuab kohale ärevus ja kahetsus keha külge jäänud kilode pärast. Kolmandas faasis meenub kalender milles aastavahetuseni jäänud mõned tühjad ruudud meelitavad sõlmima lubadusi, et mõni päev veel ja siis hakkan endaga tegelema.
Enamasti nähakse tulevikku kahes plaanis. Midagi tõotatakse muuta söömises ja lisaks lubatakse suurendada kehalist aktiivsust. Kedagi ei paista segavat avalik saladus, et kõikide lubajate kiuste rahvastiku rasvumine kosub, mitte ei kahane. Juhtuvat võib iseloomustada Elisabeth Kübler-Ross’i 1969. aastal kirjeldatud mure kogemise viie faasi abil.
Neist esimene on eitus ja tegelikkust kajastavate signaalide ignoreerimine. Tegelikkuses paistavad enamused dieedipidamised ju ebaõnnestuvat. Elu võib ilusaks kirjeldada lühikeses ajaaknas, aga paarist aastast pikemas vaates on tulemus suhteliselt kehv. Juhtuvat seletavad mitmed põhjused. Omamoodi paradoksina, isegi kui kellegi käitumist tervikuna võib pidada rumalaks, siis keha ise on päris nutikas. Vähem toitu saades püüab ta kulutusi kokku hoida. Sisuliselt tegutseb keha kaalulanguse vastu. Teise taktikana suhtleb näljutatud keha ajuga ja sokutab pähe rohkem toidumõtteid. Arusaadavalt märkab näljane söönuga võrreldes toitu enamates olukordades ja kuigi suur osa taolistest tähelepanekutest põrkavad vastu tahtejõumüüri, peab aeg-ajalt sööma.
