Kristjan Port: pole lihtsalt sõnu

Kristjan Port

Kolm sõna kirjeldavad, mida sõnadega ei saavat väljendada. Olgu sõnades rikkam versioon iirlasest, kes avastab pudelist lahke vaimu. Viimane lubab täita kaks soovi. “Esmalt tahan pinti Guinnessi!” teatab mees, nagu saabunuks just äsja kõrbest. Nähes klaasi kerkivat vahukrooni, tundub aeg seisatavat. Lõpuks võtab mees paar pikka lonksu. “Mida sa teiseks soovid?” küsib kärsitult rüüpamist seirav hing. “Hea küll,” vastab iirlane, “see on lihtne. Võtan veel ühe samasuguse!” Püüa vastata, kas see on õnnelik või kurb lugu. Sul pole lihtsalt sõnu?

Jaapani lõunapoolseima Kyushu saare elanik Tsutomu Yamaguchi oli tööga Mitsubishi kontsernis olnud kodust eemal, naaberprefektuuri pealinnas. Käes oli kojusõidu päev. Hommikune säravalt selge taevas lubas suvisele augustile omast sooja. Idülli rikkus töökohale ununenud dokument. Rongini oli veel aega ja väike äpardus lihtsalt lahendatav. Tagasiteel jaama, kusagil kella kaheksa paiku hommikul, raputas linna tugev plahvatus. Tõuge oli nii tugev, et paiskas Tsutomu pikali ja ta sai kergelt viga. Keegi ei teadnud, mis juhtus, aga olukord paistis tõsine. Kojusõit lükkus päeva võrra edasi. Ülejärgmisel päeval ilmus sidemetes Tsutomu tööle ja kirjeldas toimunut. Uudised olid vastuolulised, kuid midagi oli temast ette jõudnud. Ülemus isegi kurjustas, et too oli pärast juhtunut tööle ilmunud. Kell oli just saanud 11, õhus oli veel hommikuhõngu. Ja siis kõlas selleski linnas tugev plahvatus.

Tsutomu Yamaguchi tuli Hiroshimast. Plahvatuse silmapilgul kaotas elu iga kolmas linnas viibinud inimene. Majadest hävis kaks kolmandikku. Tsutomu asus epitsentrist kõigest kolme kilomeetri kaugusel. Ja jäi ellu. Teine tuumapomm hävitas märgatava osa kodulinnast Nagasakist koos sinna rajatud Mitsubishi vabrikutega. Hukkusid kümned tuhanded inimesed. Välja arvatud Tsutomu Yamaguchi. Seegi kord oli ta plahvatusest vaid kolme kilomeetri kaugusel.

Pommist alles jäänuid nimetatakse Jaapanis hibakusha’deks. Tsutomu on kahekordne ehk nijū hibakusha. Kas tal vedas, kui pääses eluga kummastki tuumaplahvatusest? Või piinas saatus teda ebaõnnega, et üleüldse neil päevadel just tema pommi ette munsterdas? Või oli ikkagi õnnelik, kui elas pika elu ja suri 93-aastasena 2010. aastal. Või ikkagi vastupidi? Sest mees suri maovähki. Sul pole lihtsalt sõnu?

Mõned inimesed peavad end kas keskmisest õnnelikumateks või siis on tavatud ebaõnne magnetid. Psühholoog Richard Wiseman intervjueeris kümne aasta jooksul kokku 400 end taoliselt tundvat 14–84-aastast. Uuringust selgus, et

pidev vedamine ega kestev äpardumine ei ole kaasasündinud. Tulemus sõltub käitumisest ning suhtumisest.

Teadlane järeldas, et õnnelikumad (õnnelike juhuste, mitte tundeseisundi poolest) loovad ja märkavad võimalusi, teevad kasulikuks osutunud otsuseid, jälgides kogemustega kujunenud intuitsiooni, evivad positiivseid ootusi, mille täitumine paistab seejärel prohvetliku ennustusena, ja lõpuks on ebaõnne taludes kannatlikumad, kuni katsumus muutub õnnestumiseks.

Õnnelikke eristavate omaduse kontrolliks ja demonstratsiooniks koostati paar eksperimenti. Ühes küsis teadlane reaktsiooni stsenaariumile, mille korral vastaja viibib pangas, kuhu tuleb röövel, kes tulistab relvast ja kuul tabab teda kätte. Õnnetud kaldusid olukorda pidama järjekordse ebaõnnena. Õnnelikud leidsid, et neil vedas, pääsedes kõigest käehaavaga. Leidus neidki, kes nägid juhtunus kasu, kui saavad röövimise kirjelduse müüa näiteks meediaväljaannetele.

Teises eksperimendis tuli lugeda kokku pildid ajalehes. End õnnelikena määratlenud said hakkama mõne sekundiga. Õnnetutel kulus 43 pildi loendamisele mitu minutit. Õnnelikel “vedas”, sest nad märkasid teisel lehel laiutaval pildil sõnumit, et edasi lugeda pole vaja, kuna lehes on kokku 43 pilti. Õnnetutel oli raskusi kõigile nähtava sõnumi märkamisega. Enamus neist ei märganud ka ajalehe keskel trükitud 250 dollari suurust autasu lubavat sõnumit. Millisesse gruppi kuulud sina, iirlane ja Tsutomu? Sul pole lihtsalt sõnu?

Järsku on sõnade puudus vaimne puue?

Filosoof Ludwig Wittgenstein väitis, et teab seda, millele tal on sõna. Ta arutles, et tegelikkus koosneb faktidest, mida inimene saab pildistada sõnadeks. Seda eeldusel, kui tema keel rajaneb loogilisel põhjal, omab sisemist seoste süsteemsust ning sõnad on ühises kasutuses kujunenud selgepiiriliseks. Vastasel juhul ei saadaks üksteisest aru. Kas sellest järeldub, et kui meil pole lihtsalt sõnu, siis maailma juhtum, mida me ei suuda sõnadesse panna, viitab meie vaimsele jõuetusele, katkisele fotoaparaadile? Teisalt paistab, et hoolimata sõnade puudumisest nagu saaksime ikkagi millestki aru.

Järsku ei ole sõnade puudus vaimne puue, vaid vaimne supervõime?

Matemaatik Roger Penrose argumenteerib – toetudes matemaatilisele loogikale, Kurt Gödeli mittetäielikkuse teoreemile ja kvantfüüsikale –, et inimese arusaamist pole võimalik registreerida reeglitega süsteemis. Asjadest arusaamine paistab sisaldavat elemente, mida ei saa kondenseerida ega summeerida ainsamassegi arvutuslikku algoritmi. Meis ei saagi olla maailma kõiki fakte täpsetes piltides esindavaid sõnu, sest on veel midagi.

Penrose väidab, et võti on teadvuses, kohal olevas meelemärkuses, ilma milleta poleks arusaamine võimalik.

Isegi kõiki maailma kirjeldavaid reegleid omades ja neid lõpmatult kombineerides jääks arusaamisele väheks ja leidub olukordi, mil arusaamine ilmutab end seletamatu intuitsioonina.

Seletamatu, st sõnadeta tundena, hoomamatu kontekstina, mis organiseerib intuitsiooni, kui on tutvunud faktide ja seletustega. Penrose’i pakutud mehhanism rajaneb närvirakkude kvantfüüsilistel protsessidel. Mida on oodatavalt raske sõnades edastada.

Yuval Noah Harari kirjutab raamatus “21 õppetundi 21. sajandiks”, et inimestel õnnestus saavutada kontroll maailma üle, sest võrreldes suvalise loomaga oleme koostöös oluliselt paremad. Koostöö õnnestumiseks on oluline uskuda väljamõeldistesse. Harari kasutab näitena usku rahasse, millega ei tasu ahvile banaani asendada. Aga sinule? Kas võtaksid abstraktse arvuga paberi või söödava banaani? Sind veenavad rahasse uskuma teiste inimeste lubadused ja veel midagi, mida on raske sõnadesse panna.

Ulmeseriaalis “Star Trek” toimetab planeedilt Vulcan pärit inimesesarnase välimusega Spock, kes teab fakte ja oskab kõike loogiliselt seletada. Paradoks on selles, et kui partnerid teaksid kõike oma kaaslase kohta, siis lapsi ei sünniks. Varem või hiljem saadaksegi rohkem teada ja minnakse suure tõenäosusega lahku. Vulcanil on probleem lahendatud nii, et kord seitsme aasta tagant kogevad sealsed mehed ja naised irratsionaalsust põhjustavat ainevahetuse häiret pon far’i ja nad armuvad. Seda küll lühikeseks ajaks, et paarituda. Nad jätavad sügavama armumise emotsioonid inimestele. Võimalik, et nende ajus puudub Penrose’i efekt ja meil on püsiv kvantfüüsiline ainevahetuse häire. Sul pole sõnu?

***

Soovitus. Äsja ilmus Edasi ja Rahva Raamatu koostöös Kristjan Porti raamat “Lihtsad vastused keerulistele küsimustele”, vaata raamatu videoesitlust siit, raamatu saad soetada siit.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (27)