Reijo Väljak: kaalulangetamine – piira tundide arvu, mille jooksul sööd. Intermittent fasting

Hiljuti katsetasin intermittent fasting‘u (vahelduv paastumine) meetodit. See tähendab, et päevas on 16–18 tundi, mille ajal ma ei söö, ja ülejäänud 6–8 tunni jooksul võin seda teha. Esimestest hetkedest, kui mu tuttav sellest pikalt ja põhjalikult rääkis, hakkas see meetod mulle kohe tunduma põneva ja igati tehtavana: mind paeluvad lihtsad mudelid. Pealegi, ma tahtsin näha, kas see aitab mul oma 40. sünnipäevaks paremasse vormi saada.

Monique Tello väljaandest Harvard Health Publishing on uurinud erinevaid kaalulangetamise meetodeid ning võrrelnud neid vahelduva paastumisega. Lisaks sellele, et tuleb süüa puu- ja juurvilju, vältida söögikordade vahel näksimist ja õhtul söömist, toob ta välja punkti, mis on käesoleva meetodi puhul kõige olulisem. Piira tundide arvu, mille jooksul sööd.

Lihtsus kui harjumuste kujundamise alus

Esimene nüanss, mis minus huvi tekitas, oli selle meetodi loogika. See põhineb matemaatikal: on tõenäoline, et 6–8 tunni jooksul ei jõua ma süüa sama palju kui tavaliselt 12–14 tunni ajal. Minu tavarežiim näeb välja, et ma ei söö kella 19-st õhtul kuni järgmise päeva kella 11 või 13-ni, mis tähendab, et minu päevas on kokku vaid kaks kuni kolm söögikorda hariliku nelja või viie asemel. N-ö paastuperioodil on lubatud juua musta kohvi, musta teed ja vett. Piima ega magusainet kohvile sel ajal lisada ei tohi, sest see tõstaks veresuhkrut.

Veresuhkru hoidmine ühtlasel tasemel aga ongi selle metoodika A ja O.

Meie keha hakkab seetõttu energiaks töötlema varem ladestunud rasvu.

Teine nüanss, mis mind selle meetodi juures võlus, oli selle kasulikkus ajule. Ajal, mil me ei söö, lülitub meie keha justkui ellujäämisrežiimi (on ootel, millal kaloreid saab). See aga parandab kognitiivsete funktsioonide kaudu (otsuste vastuvõtmine, plaanide kavandamine ja elluviimine, aja arvestamine ja intuitsioon, mõistete loomine ja liigitamine) meie tähelepanu- ja õppimisvõimet. Iseenda puhul olen märganud, et tööd tehes suudan paremini fookust hoida ning pahupoolena seda, et ärritun kergemini kui harilikult. Ilmselt tühi kõht ja energiapuudus häirivad minu pidurdusmehhanisme. Pole head ilma halvata.

Tulevase rahulolu eelistamine praegusele hetkele

On üks tuntud vahukommieksperiment, mis tehti lastega. Lastel oli valida, kas süüa üks vahukomm kohe või oodata ja saada üks komm lisaks. Uuringutest selgus, et inimesed, kes suudavad käesoleva hetke mugavuse ja rahulolu asemel valida tulevase rahulolu ja suurema eesmärgi, on elus edukamad! Just seetõttu, et nad suudavad eesmärkidele kauem ja järjepidevamalt pühenduda.

Sellest mõttest ajendatuna olen ka mina toiminud.

Olen teada saanud, et näljatunne on ajutine. See on lihtsalt üks tung, mis kiirelt möödub.

Mõned üksikud korrad selle viimase perioodi jooksul on tahe süüa (ajal, mil seda teha ei tohi) olnud nii suur, et olen toidukapi juures toitu nuusutanud. See on aidanud mul mõttes endale öelda, et kohe, kui jälle süüa võin, siis olen kohal! Ja see töötab! Ei ole ju midagi sellist, mida ma varem söönud poleks – ütlen endale lihtsalt, et söön seda kaheteistkümne tunni pärast. Ja pealegi, parim näljatunde peletaja on klaas vett.

Lõpetuseks. Nagu ikka, on oma plaanist lihtne kinni hoida päevadel, kui tunnen sisemist põlemist ja motiveeritust, kuid eelkõige on vaja end distsiplineerida hetkedel, kus energiat ja tahtejõudu kipub nappima. Mida lihtsamad ja selgemad on reeglid (pean meeles hoidma vaid seda, et veepudel oleks alati käepärast ja süüa ei tohi), seda üheselt mõistetavamad need meie ajule on. Kindel rutiin on parim abiline hetkedel, kus meie tahtejõu- ja otsustamismuskel on pikast päevast väsinud.

Reijo Väljak

Reijo Väljak

Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Ta teeb koostööd Noored Kooli programmiga ja õpetab enesejuhtimise kursust Pelgulinna Gümnaasiumis. Koostöös eri valdkondade ekspertidega aitab ta luua ja arendada isikubrändi. Reijo artiklid sisaldavad lühikesi ja praktilise sisuga nõuandeid enda elu paremaks juhtimiseks. Loe artikleid (16)