Veebruari lõpus, meie vaba riigi 105. aastapäeval, täitub aasta Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas. Mis seisus me oleme?
Esimene nii mastaapne sõda Euroopas pärast Teise ilmasõja lõppu on toonud kaasa kirjeldamatuid kannatusi ohvritele, korvamatut kahju nii Ukraina kui ka agressorriigi Venemaa inimestele, majandusele ja kogu elukorraldusele. Rinnetel valitseb hetkel teatud tasakaal ning mõlemad valmistuvad suuremaks pealetungiks kevadepoole. Vahepeal ukrainlaste kätte läinud strateegilise initsiatiivi tagasisaamiseks on Moskva tasapisi suurendanud survet sõjatandril ja saatnud seda massiivse strateegilise kommunikatsiooni kampaaniaga. Selle tulemusena on mõnes mõttes initsiatiiv või vähemalt kuvand sellest nihkunud Venemaale. Aga Venemaal on selleks ja ka lahingutandril kiirustamiseks oma põhjused.
Läbimurded relvaabis Ukrainale
Nimelt on viimasel ajal toimumas läbimurre lääneliitlaste poolt Ukrainale osutatava relvaabi mahus ja mis veelgi olulisem, kvaliteedis. Kui siiani anti relvaabi suhteliselt väikestes mahtudes ja sisulises mõttes eelkõige ukrainlaste kaitsevajadusi silmas pidades, siis nüüd on kasvanud nii mahud kui ka antavate relvasüsteemide iseloom. Mäletatavasti oli kaua laual küsimus Ukraina õhu- ja raketitõrje võimekuse toetuseks kaasaegsete tõhusate lääne relvasüsteemide tarnimisest. Praeguseks on lisaks mitmete riikide erinevatele süsteemidele Kiievile tarnitud ja tarnimisel ka kolm efektiivse Patriot-süsteemi patareid, millest igaüks suudab katta terve suure aglomeratsiooni ala. Kusjuures andjaiks pole üksnes ameeriklased, vaid ka teised. Esimesi tulemusi võib juba näha Kiievi puhul, mida viimasel ajal on venelased vihaselt rünnanud nii droonide kui ka rakettidega. Kiiev sai aga oma esimese Patrioti kätte ja valdav osa venelaste ründerakettidest nüüd ka alla lastakse.