Hannes Kuhlbach vaatleb, kuidas maailm saaks tulla toime Venemaa agressiooni tagajärgede ja traumadega.

Sõda agressiooni ilminguna sandistab kõiki. Võimalik, et mingi väike grupp (palga)sõdureid võtab seda tööna, olles harjunud surma ning kannatustega, kuid enamik sõjast puudutatud inimesi, ükskõik kummal pool rindejoont (mis tänapäeval on suhteline mõiste, olgem ausad), kannatab meeletult ja on traumeeritud. Reeglina purustab sõda rohkem tavalisi elusid kui militaristide omi. Kas me saame peale sõda kaasa tunda kõigile, mitte vigu korrates ning eristades õigeid ja valesid, punaseid ja sinikollaseid? Kaastunne, empaatia, püüd mõista avab palju rohkem uusi võimalusi kui süü edasikandmine või kättemaks isiklikus või ka riiklikus vormis.

Selle sisse käib minu meelest ka püüd mõista, mida teeb aastakümnetepikkune ajupesu ühe rahvaga. Vanemad meie seast mäletavad nõukogude propagandat küllalt hästi. Õnneks oli meil Põhja-Eestis Soome televisioon, kõigil raadioaparaatides Ameerika Hääl ning veelgi olulisemana vanemate inimeste meeles ja jutustatud lugudes kantud Eesti Vabariik. Me olime vaktsineeritud. Kui Eesti ajakirjandus oleks viimased 30 aastat koosnenud peaasjalikult erinevatest “objektivistidest”, siis oleks ilmsesti täna meiegi arusaamine maailmast ja seal leiduvast heast ning halvast hoopis teistsugune. Kas me peksame “lolle” sellepärast, et nad ei tea? Või hoopis peegeldub neis meie endi küündimatus, mistõttu tuleb peegel puruks lüüa?

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (63)