Inimene on haruldane liik – meie ajatajus on võimalik olla minevikus, tulevikus ja olevikus. Õigupoolest on need erinevad ajad meie meeles kõik omavahel põimunud. Mineviku kogemustest õppimine ja enda kohandamine praegu, olevikus, võimaldab kesta tulevikku, eks see ole ka evolutsiooni mõte. Mitte alati aga ei ole minevik lihtsalt midagi olnut, millest kasulik kõrva taha pandud ja oluline omandatud. Liigagi tihti elab minevik edasi inimese inimsuhetes, neid jätkuvalt moonutades, varjutades, põhjustades ikka ja jälle valu, muret, ärevust.
Sageli heidetakse analüütilise psühholoogia suunale ette meeldumust sobrada minevikus, põhjendada kõike varases lapsepõlves kogetuga, ammu möödunuga. Ükski täiskasvanu ei taha hästi uskuda, et temaga nüüd ja praegu juhtuv on omalaadne mineviku kordamine, ise seda adumata. Kuniks vähegi sügavamas vaatluses – näiteks psühhoteraapias – hakkab ilmuma minevik, seda eelkõige tunnete kujul.
Inimene on oma elu algusest saati tundeline, emotsionaalne olend
Just emotsioonid määravad igaühe subjektiivse heaolu, selle tunde, mis meile igaühele ütleb, kas parasjagu on hea või halb. Üldiselt on iga inimlaps orienteeritud hea kogemisele, naudingule selle erinevais vormides. Halba ei taha meist keegi kogeda, kuid eks sedagi juhtub elus vältimatult. Oluline on tasakaal, selle säilitamine keskeltläbi ja suures plaanis. Emotsionaalsest heaolust saame aru sõnatult, see lihtsalt on; või siis ei ole. Tunded eelnevad sõnadele, ratsionaalsele mõtlemisele, arusaamisele, analüüsile.