Ukraina täielik vabastamine oleks suur, kuid ikkagi poolik võit. Moskoviitide rahareservid ja tööstuslik-tehnoloogiline baas ei tohi enam võimaldada sõjalise võimsuse ülesehitamist, mis suudaks Euroopat ohustada. Kõige kapitaalsem viga lääneleeris oleks tohutu rõõmuhõise ja valmidus Venemaaga kokkuleppele minna, kui sõjategevus peaks lõppema ja/või Kremlis toimub paleepööre.

Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu algas pea üheksa aastat tagasi. Selle algus, Krimmi ebaseaduslik annekteerimine ning “separatismi” õhutamine ja otsene toetamine (sealhulgas sõjaliselt) Ukraina ida- ja lõunaaladel, sarnanes – ajaloolise paralleelina – Tšehhoslovakkiale kuulunud Sudeedimaa annekteerimisega Natsi-Saksamaa poolt (1938). Selle vahega, et lääne suurriigid kinkisid Hitlerile Sudeedimaa Müncheni kurikuulsa kokkuleppega naiivses lootuses, et nii suudetakse sõda ära hoida, kuid Krimmi inkorporeerimist Venemaa koosseisu ning Donbassi okupeerimist ei tunnistata. Niinimetatud Minski lepetest (2014 ja 2015) ei saanud Müncheni kokkuleppe sisuline analoog, nagu Kreml nähtavasti soovis.

Putini režiim langetas maski 24. veebruaril. Venemaa ebaõnnestunud kukutusrünnak muutus ruttu invasiooniks, täiemahuliseks sõjaks ning Moskva ja lääne vaheliseks konfliktiks, mis avaldab mõju pea kogu maailmale. Rašistlik Venemaa lootis, et tuleb kiire võimuvahetus Kiievis ning Ukraina rahvas tervitab okupante. Umbes nii, nagu Hitleril õnnestus oma “vennasrahvas” (austerlased) libedalt alla kugistada, praktiliselt ilma vastupanuta, ning seejärel natsifitseerida (nn Anschluss, 1938). Sellele ei pidanud järgnema “Helisev muusika”, sest Ukraina polnuks suutnud enam vabaneda Venemaa haardest.

Kalev Stoicescu

Kalev Stoicescu on teadur mõttekojas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ning ta tegeleb küsimustega, mis puudutavad Venemaa välis- ja sisepoliitikat, kuid ka sõjalisi, majanduslikke, meedia ja vähemusgruppidega seotud arenguid. Loe artikleid (12)