Ilmar Raag: paleepöörde võimalikkusest Venemaal

Ilmar Raag.

Kremli võimuvõitluses on enam märgata “sõjapartei” tegevust ja paleepööre ei tähendaks tõenäoliselt demokraatide võimuletulekut. Paleepöörde järel võivad Venemaa jõuametkonnad olla nii killustatud, et teatud segaste aegade tõenäosus suureneb.

Artikkel on esmalt ilmunud arutleb ERRi arvamusportaalis.

Kõik sõjad lõppevad läbirääkimistega, aga teed selleni võivad olla väga erinevad. Näiteks lääne koalitsioonide sõjad Vietnamis, Iraagis ja Afganistanis lõppesid eelkõige USA sisepoliitiliselt küpsenud sõjavastaste meeleolude tõttu. Nii tõid valimised võimule uued inimesed, kes lõpetasidki sõjad.

Venemaa puhul ei saa me paraku uskuda, et valimised tooksid võimule alternatiivse poliitika, kuid sisepoliitiline surve ei ole Kremlile siiski vähetähtis.

Vaatlemegi selles valguses kahe olulise teguri arengut, mis võiksid viia poliitikapöördeni Venemaal. Esimene neist on sõjavastaste meeleolude kasv ja teine jõuametkondades küpsev rahulolematus.

Sõja poolt ja sõja vastu

Kui käesoleva aasta märtsis toetas Levada keskuse andmetel ligi 80 protsenti venemaalastest sõjalist erioperatsiooni Ukraina vastu, siis oli see omal viisil väga loogiline. Ka USA-s oli Vietnami või Iraagi sõja algul umbes sarnane toetusprotsent valitsuse poliitikale. Ka Esimese maailmasõja algusest mäletatakse hurraapatriotismi lainet, mis ometi jõudis kolm-neli aastat hiljem tervete impeeriumide kokkuvarisemiseni.

Vietnami, Afganistani ja Iraagi näite najal, mil sõda oli läbi meedia kõigile koju toodud, jõudis negatiivne häälestatus sõja suhtes tippu umbes pooleteise aastaga, jäädes seejärel pikalt tasemele, kus umbes 70 protsenti elanikkonnast oli sõja vastu ja 30 protsenti jätkuvalt selle poolt.

Vene-Ukraina sõja puhul on esimeseks teguriks Vene poole püüdlus vähendada maksimaalselt otsekontakte sõja ja tavaliste elanike vahel. See osutab ühtlasi propaganda piiridele. Sa võid kontrollida elanikkonda suvalise jama abil vaid tingimusel, et inimesed ei puutu vahetult kokku reaalsusega, mis vaidlustaks propaganda valeväited.

Tegelikkus on alati tugevam, kui propaganda. Nii oli ka seekord, kui Vene mobilisatsioon tähistas selget muudatust suhtumises sõtta. Oktoobrikuised küsitlused osutasid Levada keskuse andmetel, et nüüd soovis juba 48 protsenti venemaalastest sõja lõpetamist või vähemalt läbirääkimiste alustamist. See tähendab, et sõja vastaste hulk on suurenenud üle kahe korra võrreldes märtsiga. Uuringufirma Russian Field andmetel on samal ajal vähenenud Putini poolehoidjate hulk 20-40 protsenti.

Neid näitajaid tuleb muidugi analüüsida ettevaatlikult, sest autoritaarse režiimi tingimustes on inimestel kalduvus ka uuringute ajal vastata nii, nagu nad eeldavad, et uuringu tegijad soovivad. Russian Fieldi analüüs osutab suurte arvude sisse vaadates, et tegelikult on põhimõtteliste “sõja vastaste” hulk suurenenud vähe, jäädes vaid 27 protsenti juurde. Küll aga möönab ka see uuring, et märtsikuised sõjapooldajad ei ole muutunud otseseks sõjavastasteks, vaid neid iseloomustavad nüüd erinevad kompromisslahendused.

Näiteks tunnistas novembri keskel 63 protsenti moskvalastest sõjaväsimust ja vaid 45 protsenti usaldas sõja kohta antavat ametlikku informatsiooni. Samal ajal eristub selgelt ka kompromissitute “sõjapooldajate partei”, kelle hulk on vähenenud 16 protsenti.

Mida neist uuringutulemustest arvata? Omajagu üllatavalt sarnaneb see kõik USA samas ajaraamis toimunud ühiskondlike muudatustega. Meie ees on sõja populaarsuse languse trend, mis ei ole veel oma madalaimat punkti saavutanud. Kui kõik tingimused jääksid sarnasteks praegustega, siis teoreetiliselt jõutakse sõjavastaste meeleolude tippu millalgi järgmise aasta sügisel.

Kui eeldada, et iga sõjas osaleva inimese lähim sugulaste ja tuttavate ringkond koosneb umbes kümnest inimesest, siis on praegu sõjaga otseses kontaktis ainult seitse-kaheksa protsenti elanikkonnast ja see võimaldab teistel suures mahus silmad kinni pigistada. Kui aga toimub täiendav mobilisatsioon või mingi muu sündmus, mis suurendab venemaalaste vahetut kokkupuudet sõjaga, siis võib selle ebapopulaarsus ka kiiremini kasvada.

Ühiskondliku protestiliikumise nõrkus

Siinkohal peab tegema mõttepausi. On fakt, et elanikkonna protestimeeleolud ei ole Venemaal viimase 20 aasta jooksul suutnud oluliselt mõjutada Kremli poliitikat. 2012. aasta Bolotnaja väljaku rahutused ja 2018. aasta pensionireform osutasid, et Venemaa repressiivaparaat oli piisavalt tugev, et valitsus ei peaks liialt muretsema ühiskonna meeleolude või opositsiooniliste poliitikute pärast.

Mis toob siis muudatuse? David Kilcullen analüüsis Egiptuse rahutusi, mis viisid 2011. aastal autokraatliku Hosni Mubaraki langemiseni, ja osutab jõuametkondade rollile riigipööretes. Tookord kestsid Egiptuses verised kokkupõrked politsei ja mässajate vahel Kairos mitmeid päevi olulise eduta kummagi poole jaoks. Ka Minski protestid 2020. aastal tekitasid oma massilisusega tunde, et Aljaksandr Lukašenka päevad on loetud. Ometi ei saatnud Valgevenes protestijaid edu, aga Egiptuses saatis.

Milles oli erinevus? Tegemist oli väga lihtsa faktoriga. Egiptuses sai sündmuste arengu kriitiliseks tingimuseks armee üleminek mässajate poolele ja armee oli valmis vastanduma ka politseijõududele. Valgevenes teatavasti jõuametkondade vahelist lõhet ei tekkinud. Seega on autokraatlikes riikides protestiliikumiste edu tingimuseks sellise sõjalise jõu olemasolu, mis suudaks tasakaalustada võimule ustavaid ametkondi.

Alternatiivsed jõukeskused Venemaal

Venemaa puhul on sõja ebaõnnestunud algusest saadik räägitud lõhest FSB ja armee vahel, kus vastastikku loobitakse süüd sõjalises ebaedus. Ametlik meedia sellest ei räägi, aga nn sõjapartei militaarblogijad on järjest sagedamini kritiseerinud Kremli otsuseid ja see on märk, et pinged Venemaa võimuladvikus on tõesti olemas.

Teiseks huvitavaks arenguks on Wagneri juhi Jevgeni Prigožini mitmed poliitilised avaldused novembri algul, milles ta positsioneeris ennast selgelt populistliku mängurina tulevase Venemaa poliitikakaardil. Tema käsutuses on erinevatel andmetel 20 000-40 000 meest ja FSB koos Nikolai Patruševi ja julgeolekunõukoguga jälestavad teda. See tunne olevat muidugi vastastikune.

Samal ajal on Prigožin leidnud endale liitlasi Ramzan Kadõrovi, Rahvuskaardi juhi kindral Viktor Zolotovi ja Vene relvajõudude Ukraina grupeeringu juht kindral Sergei Surovikini näol.

Mul ei ole loomulikult andmeid kulissidetaguse mängu detailide kohta, kuid olulise indikaatorina tasub esile tõsta fakti, et Venemaal on hetkel kaks eraarmeed, Prigožinil ja Kadõrovil, mille juhid on väljendanud isiklikke poliitilisi ambitsioone, mis muutuvad tähtsaks olukorras, kui Kremlis peaks tekkima võimu vaakum.

Eestile ei ole see tingimata hea uudis, sest praeguses Kremli võimuvõitluses on enam märgata just “sõjapartei” tegevust ja praeguse informatsiooni valguses ei tähendaks paleepööre tõenäoliselt demokraatide võimuletulekut. Teisest küljest ei ole Prigožinil ega Kadõrovil jõudu, et võimu haarata kogu Venemaal, ja nende olemasolu on pigem indikaator, et paleepöörde järel võivad Venemaa jõuametkonnad olla nii killustatud, et teatud segaste aegade tõenäosus suureneb.

Lõpetada tahaksin ma aga hoiatusega, et kogu seda analüüsi tuleb vaadelda, kui vaid ühte võimalikku tulevikustsenaariumit. Selle tõenäosus on suurenenud, aga see ei ole ainus. Kui te ikkagi küsite, kelle peale järgmisel aastal kihlveokontoris raha panustada, siis Vladimir Putini väljavaated järgmist aastat üle elada, ei ole enam suurepärased. 50/50. Välja arvatud muidugi juhul, kui läänt tabab hull majanduskriis ja Ukraina unustatakse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (56)