Järgnevad kolm kuud saavad olema kohutavad. Kõike vaadatakse läbi erakonnaprisma. Unub üks põhilisi inimõigusi: mõttevabadus. Igaühel on õigus oma isiklikule mõtteruumile. Tuleb teha hästi lihtne tehe: keerata vaatepunkt teistpidi.
Parteide poliitiline retoorika ei suhestu ilma partei-sildita inimestega, vaid justkui kindlaks määratud toetajaskondadega. Argument ei ole parem elu kõigile, vaid millise teise erakonna toetajate arvelt saaks endale valijaid juurde. Eriti valimiste eel ei arvestata enam ühiskonna kui isiksuste kogumiga, vaid kindlate sihtgruppidega. Neid gruppe täpselt välja mõõtes usaldavad poliitikud liiga palju uuringufirmade graafikuid ja omaenda poliitilist kompassi ning liiga vähe üht, abstraktset inimest, kes ei sea oma samme, järgides parteiprogramme.
EKRE ei kavatsegi riiki ehitada Reformierakonna valijate jaoks ja vastupidi. Need ühiskonnagrupid, kelle võrra pole lootust häältesaaki kasvatada, jäävad parteide esindajate sõnavõttudes kõrvale. Aga inimeste grupp on tinglik nähtus, ka EKRE valijate seas on patrioote ja on vabariigi kui sellise vaenajaid. Reformierakonna toetajate seas leidub nii läänemeelse vaba ühiskonna ja inimõiguste pooldajaid kui neid, kes mõtlevad kitsalt erahuvidele. Ühegi poliitilise erakonna toetajaskond ei ole nagu tähtajatute lepingutega igitruud alluvad. Ent parteide retoorika järgi peaksid valijad kohandama oma meelsust ja väärtushinnanguid vastavalt erakondade programmidele. Eesti kaks arvukaima toetusega ja tugevaimalt eristuva imagoga poliitilist jõudu on siin toodud vastanduvateks näideteks, aga seda viga, et parteikoodeksi järgi üritatakse programmeerida ka valijaid, teevad kõik erakonnad.