“Ma saan aru, et nad on pragmaatilised – aga kas neis on ka idealismi?” küsis üks Leedu diplomaat Pariisis, kui rääkisin talle oma valmivast uurimistööst, mille teemaks Vene välispoliitika noorem põlvkond.

Ma mõistsin hästi, mis asi see on, mille kohta ta küsib ja mida ta näha tahab: ta igatseb näha noori, kes läheksid tänavatele, et protestida Putini vastu; kes öösel joonistaksid lendlehti; kes paneksid selga fosforiidisärgid, võtaksid kätest kinni ja lauldes moodustaksid ümber Moskva Balti keti. Ehk siis, teisisõnu, ta tahab, et nad teeksid midagi, mis oleks nende eelmainitud asjade ekvivalent tänapäeva Venemaal.

Me igatseme näha Venemaal seda, mis toimus meiega 30 aastat tagasi. Seda, mis algas ka Venemaal, aga mis seal kuidagiviisi pooleli jäi ja rappa jooksis. Keegi ju peab selle lõpule viima, ja kes muu see peaks olema, kui mitte noorem põlvkond?! Sest kuidas nad saavad elada, kui Balti kett on tegemata, vabadus kätte võitmata? Ei-ei, see on mingi varielu, mis ei saa kesta – kuigi ta kestab juba 25 aastat. Natuke kurb ja üsna keeruline oli sellele sümpaatsele leedulannale tunnistada, et seda, mida ta näha tahab, ei ole. Arvatavasti ka ei tule. Venemaa ei pööra tagasi, et kunagi katkenud rada uuesti üles võtta ja meie jahtunud jälgedes demokraatiaks areneda. Kui ta millalgi demokraatia poole liigub, siis hoopis teist teed pidi. Ning mis idealismi puutub, siis seda võib nendes vene noortes tegelikult leida küll, aga… ka see on hoopis teistsugune ja avaldub teistmoodi.

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (10)