Ukraina võit ehk Venemaa täielik väljalöömine vallutatud aladelt järgmisel aastal ei ole võimatu, kuid selle saavutamine on raskem, kui võiks eeldada.

Sõda pole jalgpallimatš, kus järgitakse kehtivaid reegleid ja ettenähtud mänguaega. Jalgpallis võib kohtuniku vile üleaja tõttu viibida, kuid ta tuleb sõltumata mängu seisust. Venemaa lähimineviku sõjad on olnud Tšetšeenia sõjast saati igasuguste reegliteta ja petlikult oportunistlikud, kuid samas tegelikult alati järginud üht kindlat strateegilist eesmärki. Nende sihiks on taastada impeerium, purustada demokraatlike lääneriikide kollektiivkaitse ehk NATO ning Hiina abiga kujundada ümber maailmakord.

Ukraina on suutnud kõik selle kahtluse alla seada. Pärast Venemaa täiemahulise invasiooni algust 24. veebruaril on Ukraina kaitsjad suutnud vabastada üle poole agressori okupeeritud aladest. Kui veel aasta alguses arvas USA luure, et ukrainlaste vastupanu surutakse Venemaa poolt ruttu maha, räägitakse praegu tõsimeeli Kiievi võimekusest võtta Krimm tagasi. Selles valguses tekib lootusrikas küsimus: kas järgmised jõulud tulevad Ukraina rahvale rahu- ja rõõmupühadena? Lootusest kantud vastus on mõistagi “jah”. Kui me sellesse ei usuks, siis me ka ei tegutseks selle nimel. See tähendaks ju rahu Euroopas ja kogu maailmakorraldust ähvardava ohu taandamist.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (74)