Kui lumetorm ühel jõulukuu esmaspäeval pihta hakkas, oli teisipäeva ja kolmapäeva hommikul inimestel harjumatu tööle saada. Kes võis, proovis koju jääda. Paljud pidid siiski õue minema. Kel võimalust oli, läks taksoga, ühistranspordiga, jala või isegi rattaga. Oli näha lapsi kelkudel. Ise sõitsin tol esmaspäeval nagu ikka elektrikastirattaga; teisipäeval võtsime Boltist auto, kuniks teed lumest puhastati. Kogu selle loomuliku talveilma ning seda saatnud õnnetuste, elektrikatkestuste ja kukkumiste keskel torkas silma üks asi. Kas märkasite, et lumetormi nädalal oli tänavail ebatavaliselt palju inimesi?
“Kuidas linnas elada” on rubriik, kus räägime linnade praktilisest rollist meie elu- ja töökeskkonna kujundamisel. Analüüsime, miks, kuidas ja mida tehakse, et linnad oleksid elujõulised ja konkurentsivõimelised. Rubriiki kureerib Pärtel-Peeter Pere, põhjamaise konsultatsiooniettevõtte Miltton Groupi linnaasjade vanemnõunik.
Elades ja liikudes Tallinna kesklinnas, oli seda igatahes võimatu mitte tähele panna ning pea igal tänaval hakkas silma rohkem inimesi. Kõigis neis tavalisis paigus, kuhu ühe inimese hommikune teekond viib, oli vähem autosid ja rohkem inimesi omal jalal liikumas. Palju rohkem! Nagu oleks… mõnes Põhja-Euroopa linnas olnud, kus tänavatel paistavad autode seast inimesed välja. Kuna torm meile muud tüli ei teinud, jäi mahti mõtiskleda. Kas vajame lumetormi ja -sadu, et inimesed autode asemel kasvõi paar hommikut jalgsi liiguks? Kes aga liikus jala ning suudab korraks kõrvale heita linna suutmatuse puhastada kõnniteid – siis kas see, kui lund poleks ja teie tee tööle kestaks jalgsi või rattaga veerand kuni pool tundi uksest ukseni, ei tõstaks teie elukvaliteeti? Kas (ühest) eraautost loobumine ehk kolme- või neljakohalise rahasumma säästmine aitaks närvidel puhata?