Meil pole vaja oodata, et keegi teine enne meid vähendaks oma keskkonnamõju. Samuti pole tarvis karta, et kui meie teeme esimese sammu, siis äkki naaber ei tee ja näeme pärast narrid välja. See on meie kodu – mitte keegi teine ei tule seda kaitsma ja hoidma, kui me ise seda ei tee. Milline peaks olema noormehe või neiu kaitsetahe, kui tema lapsepõlve kodumets on saanud pelletiteks, mis kusagil kaugel maal ära köetud?

Energiaga varustatuses oleme kihutanud betoonseinani. Kuigi mitte kellelgi meist pole olnud erilisi illusioone Venemaa või mõne teise naftat maa seest välja pumpava riigi suhtes, pole see takistanud meil neilt kütust ostmast. Alles nüüd, kui on vallandunud Venemaa järjekordne agressioonilaine oma naabri, sel korral siis Ukraina vastu, on hakatud tegema liigutusi vägivalla rahastamise vähendamiseks. Looduse ja meie hõimurahvaste vere hinnaga odavalt kätte saadud nafta ostmisele on pandud piirangud, mis on järsku muutnud meie energiaga varustatuse kindlust.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (49)