Meil pole vaja oodata, et keegi teine enne meid vähendaks oma keskkonnamõju. Samuti pole tarvis karta, et kui meie teeme esimese sammu, siis äkki naaber ei tee ja näeme pärast narrid välja. See on meie kodu – mitte keegi teine ei tule seda kaitsma ja hoidma, kui me ise seda ei tee. Milline peaks olema noormehe või neiu kaitsetahe, kui tema lapsepõlve kodumets on saanud pelletiteks, mis kusagil kaugel maal ära köetud?
Energiaga varustatuses oleme kihutanud betoonseinani. Kuigi mitte kellelgi meist pole olnud erilisi illusioone Venemaa või mõne teise naftat maa seest välja pumpava riigi suhtes, pole see takistanud meil neilt kütust ostmast. Alles nüüd, kui on vallandunud Venemaa järjekordne agressioonilaine oma naabri, sel korral siis Ukraina vastu, on hakatud tegema liigutusi vägivalla rahastamise vähendamiseks. Looduse ja meie hõimurahvaste vere hinnaga odavalt kätte saadud nafta ostmisele on pandud piirangud, mis on järsku muutnud meie energiaga varustatuse kindlust.
Et loodusressursside tööstusliku kasutamisega kaasneb keskkonna ja inimeste tervise häving, võime näha väiksemas skaalas ka siinsamas Ida-Virumaal. Eesti käitumine Ida-Virumaaga sarnaneb Venemaa käitumisele meie hõimurahvastega rohkem, kui meil on mugav enesele tunnistada. Ka meie kõigi heaolu tagamine energiaga varustatuse näol toimub selle piirkonna looduskeskkonna hävitamise saatel. Põlevkivitööstuse tõttu on selle maakonna elanike eeldatav eluiga lühem kui ülejäänud eestimaalastel. Ida-Virumaal on teiste piirkondadega võrreldes vähki suremist vähem, sest inimesed ei ela seal nii kaua, et vähki haigestuda. Ida-Viru lapsed sünnivad väiksema sünnikaaluga, nad haigestuvad tõenäolisemalt astmasse. Aastaid on raskendatud selle piirkonna õpilastel hea eestikeelse hariduse saamist, vähendades nii nende šansse tööturul või ettevõtluses.