Tiit Lukki: kui soovime keskkonnaseisundit parandada, vähendagem energiatarvet

Illustratsioon: Ander Avila.

Enamiku inimeste fantaasia stardib ralliautona, kui kusagil saab midagi väga odavalt või, mis veel parem, lausa ilma rahata. Selline võimalus hoiab meis kustumatult alal usku igiliikuri võimalikkusse. Uskmatud füüsikud on aga kahjuks juba ammu tuvastanud energia jäävuse seaduse, mille vastu eksimusi pole looduses seni veel täheldatud. Kui soovime keskkonnaseisundit parandada, tuleb vähendada energiatarvet. Muid võimalusi, ka mitte teoreetiliselt, lihtsalt ei eksisteeri, kirjutab Tiit Lukki, pensionil füüsik ja pikaaegne loodusteaduste ja statistika õppejõud Tallinna ülikoolis.

Lisaks veenavad füüsikud meid, et too seadus tuleneb ajahetkede samaväärsusest, mille tõttu, lisaks kõigele muule, ei tule igal hommikul meediast uurida, millised loodusseadused täna kehtivad. Ajaloo pikenedes veidi põlu alla sattunud Karl Marx tuvastas, et laias laastus on iga toote või teenuse hind mõõdetav tema tegemiseks kulunud ajaga, kaudselt siis ka kulutatud energiaga, mis kenasti haakub füüsikute vaatega asjade olemusele.

Esiteks teeme selgeks, kust energia meile tuleb. Üldsust piiramata võime enamuse meie kasutada olevast energiast lugeda pärinevat Päikeselt. Tuumaenergia, tõusu-mõõna energia ja maasisese soojuse roll on suhteliselt väike. Päike liigutab tuult ja tõstab vett kõrgustesse, soojendab ja siseneb taimedesse, mida loomariik süües edasi tarbib ning on konserveeritud kujul kohal kõigis iidsetes fossiilsetes kütustes. Viimaseid tarbides on inimkond nagu tibu, kes munasse kätketud varud enne koore katki toksimist ära tarvitab. Eri küsimus on, kas ta ka Maalt lendu tõuseb, aga ärme vaevame oma pead nii kauge tulevikuga. Seni, kuni kaevandatavatest maavaradest saadav energia ületab kaevandamiseks endaks kulutatava, kaupleme kasuga. Raha mõõdab energia saamiseks kulunud jõupingutusi.