Filosoof Eric Hoffer on öelnud, et suurte muutuste aegadel pärivad tuleviku need, kes õpivad. Õpetatud inimesed leiavad harilikult, et neid on ette valmistatud elama maailmas, mida enam ei ole. Parim, mida me saame Eesti tuleviku jaoks teha, on igaüks eraldi ja kõik koos olla avatud pidevalt õppima, juurde õppima, ümber õppima.
Ühiskond elab seni, kuni püüdleb
Püüdleb millegi poole. Esmane oluline lähtekoht, vaadates tulevikku on seega võime omada visiooni tulevikust. Teekond visiooni poole pole sirgtee ja visioon ise ajas pidevalt muutuv. Tähtis ei ole õnn ise, jõudmine, vaid püüdlus õnne poole. See püüdlus on nagu liim, mis hoiab ühiskonda koos. Ilma püüdluseta vajub kogu olemine laiali. Kaob mõte. Või veel enam, tulevad igasugused hullud mõtted pähe.
Püüeldes millegi poole, oleme suutelised saama hakkama väljakutsetega, mida elu meie teele riigi ja ühiskonnana asetab. Millised iganes need ka ei oleks. Elu saame mõista nagunii alles tagantjärele, elada tuleb seda aga edaspidi. Seega nagunii ei tea, kas me teeme õigeid või valesid valikuid. Kuid kõige halvem, mida teha saame, on näha arengut lineaarsena. Plaanikomiteelikult, ekstrapolatsioonina. Maailma ja ühiskonna areng ei ole lineaarne.