Eesti majandust on üle kümne aasta kummitanud tööjõu kriis, mida viimase aasta jooksul on süvendanud odavate energiahindade ja intressimäärade kadumine. Kui lisada veel sõda Euroopas, siis kas oleme jõudnud sügavasse majanduskriisi või on võimalik sellest veel pääseda, arutleb majandusekspert ja Utilitase kaugenergiaettevõtete juht Robert Kitt.
Neil päevil laekus minu postkasti majandusajalehe küsitlus pealkirjaga “Ettevõtjate kriisiküsitlus”, kus ühte lausesse olid koondatud sellised märksõnad nagu Ukraina sõda, energiakriis, inflatsioon ning majanduslangus. Kas see ongi täiuslik torm?
Status quo: kahe dopingu kadumine ja üks pikaajaline probleem
Energiakriis, mis on väljendunud energiakandjate hinnatõusus, on olnud reaalsus üle aasta. Ukraina sõja kontekstis on hinnariskile lisandunud ka toimepidevuse risk ehk energiakandjate kättesaadavus just Euroopa piirkonnas. Siin kõnelevad faktid enda eest. Energiakandjate hinnatõus on olnud viimased 12 kuud meedia tähelepanu tulipunktis ning NordPool ja TTF on saanud igapäevasteks märksõnadeks. Tõepoolest, elektri hind on tõusnud aastate 2015–2020 keskmiselt tasemelt 40 €/MWh tänavu kolmandas kvartalis keskmisele tasemele 275 €/MWh, mis tähendab ligi seitsmekordset hinnatõusu. Maagaasi hind on pikaajalise keskmisega võrreldes tõusnud tasemelt 20 €/MWh tasemele 120 €/MWh, mis on kuuekordne tõus. Lisaks kõrgustesse tõusnud hindadele on oluline ka hinna volatiilsus ehk kõikumine. Nii elektri kui ka maagaasi puhul oleme näinud ekstreemseid hinnatippe ning päeva sees mitmekümne protsendi suuruseid kõikumisi.