Järgnevad kolm kuud saavad olema kohutavad. Kõike vaadatakse läbi erakonnaprisma. Unub üks põhilisi inimõigusi: mõttevabadus. Igaühel on õigus oma isiklikule mõtteruumile. Tuleb teha hästi lihtne tehe: keerata vaatepunkt teistpidi.
Parteide poliitiline retoorika ei suhestu ilma partei-sildita inimestega, vaid justkui kindlaks määratud toetajaskondadega. Argument ei ole parem elu kõigile, vaid millise teise erakonna toetajate arvelt saaks endale valijaid juurde. Eriti valimiste eel ei arvestata enam ühiskonna kui isiksuste kogumiga, vaid kindlate sihtgruppidega. Neid gruppe täpselt välja mõõtes usaldavad poliitikud liiga palju uuringufirmade graafikuid ja omaenda poliitilist kompassi ning liiga vähe üht, abstraktset inimest, kes ei sea oma samme, järgides parteiprogramme.