Jüri Saar: “klounid” tulevad. Mis saab edasi?

Täna on põhjust rääkida klouni tüüpi tegelaste üha tähtsamast kaasarääkimisest läänemaailma poliitilises elus.

Vaadates läänemaailma juhtriikides viimastel aastatel toimunud arenguid, saab jõuda ühele hämmastavale järeldusele: inimesed valivad demokraatlikel valimistel ennast juhtima poliitikuid, keda võib üldistatult nimetada klounideks.

Artikkel on esmalt ilmunud Lääne Elus.  Artikli autor Jüri Saar on Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor.

Selline poliitikutüüp on värvikas figuur: ta oskab valijaid üllatada, pakub keeruliste probleemide lahenduseks välja lihtsaid lahendusi, kannatab tavaliselt mölapidamatuse all ja tema väljaütlemised on emotsionaalsed, kuid ratsionaalse tähenduseta, sest ta võib täna rääkida üht ja olla juba homme samas asjas täiesti vastupidisel seisukohal. Kuid seda ei panda pahaks, sest kõikelubatavus kuulub seda tüüpi poliitiku narriimidži juurde. Lisaks tasub muidugi märgata, et nn poliitklounidel on eri alatüübid, näiteks kuri kloun ja lõbus kloun.

Juba ligi nelikümmend aastat tagasi hoiatas kirjanik Isaac Asimov lolluse pealetungi kui uue trendi eest läänemaailmas, nimetades seda nähtust delikaatsel viisil antiintellektualismiks. Kirjanik väitis trendi kohta järgmist: “Minu ignorantsus, rumalus on sama hea kui sinu teadmine.” Kulus veel hulk aega, enne kui Trump sai presidendiks, kuid Asimov oli trendi ära tabanud. Veel polnud itaallased hääletanud massiliselt esmalt miljonär Berlusconi ja siis juba telekloun Bepe Grillo, Viie Tähe Liikumise asutaja poolt. Pullimees Boris, kes vahetult enne Brexitit avaldas kaks artiklit, milles ühes kutsus britte üles jääma euroliitu ja teises sealt lahkuma, polnud veel valitud Inglismaa peaministriks. Nüüdseks on see kõik juhtunud ja valitsusse on jõudnud ka siinsed kohalikud poliitpõhulõuad.

Täna on põhjust rääkida klouni tüüpi tegelaste üha tähtsamast kaasarääkimisest läänemaailma poliitilises elus. Pole mingit kahtlust, et valijad ehk rahvas tahab nii, sest rahvale narrid väga meeldivad. Võib-olla oleme jõudnud demokraatia uude arenguspiraali, mille olen nimetanud stultokraatiaks.

Stultokraatia on lühidalt öeldes lollide võim.

Stultokraatia tuleneb ladinakeelsest sõnast stultus (loll). Teine pool tuleb kreekakeelsest sõnast kratos – võim, valitsemine. Püstitasin hüpoteesi, et seda protsessi võib iseloomustada kui demokraatia muutumist stultokraatiaks, mis on võib-olla suurim oht tänapäeva demokraatlikele ühiskondadele üldse. See oht ähvardab nende “kõige väiksemat vastupanupunkti (locus minoris resistentia). See oleks uus, varem tundmatu vaheaste muutustel, mida kirjeldas juba Platon, kui kahtles demokraatia kui valitsemisviisi pikaajalises elujõulisuses, väites, et demokraatia lõpeb varem või hiljem autokraatia ja türanniaga.

Demokraatia põhineb teatavatel mehhanismidel (valimised, esindatus, võimude lahusus, õigusriik). Demokraatia, nagu öeldud, on definitsiooni järgi rahvavõim ehk üks võimalik vastus küsimusele, kes peab riiki valitsema. Demokraatlik ideaal on täielikult (totaalselt) politiseeritud rahvas. Iga kodanik (tänapäeval juba ka iga riigi elanik) peab olema poliitiliselt angažeeritud. Ülepolitiseeritust loetakse demokraatia puhul normiks. Kui avaliku arvamuse uuringutes tuuakse välja poliitiliselt passiivsete inimeste osakaal, siis nende kõrget näitajat loetakse puuduseks, mille kõrvaldamisega peab kindlasti vaeva nägema. Liberaalne demokraatia rõhutab poliitilise režiimina maksimaalset võrdsust ega tee vahet teadmisel ja mitte-teadmisel valijate ega valitavate seas. Võrdsustamise ideoloogia tõrjub ajapikku kõrvale ebaühtlaselt jaotuva arukuse, kogemuse ja palju muud, mis kokku moodustavad nn terve mõistuse.

Demokraatial arvatakse olevat puudusi (Churchill), millest esimene on aeglus jms, kuid ometi loetakse just demokraatiat kõige paremaks ja konkurentsivõimelisemaks valitsemise viisiks, mida teame. Seda just demokraatia võime tõttu aktiveerida võimalikult palju inimesi võimalikult mitmekesisel moel ja realiseerides nii parimal võimalikul viisil kogu inimpotentsiaali. Jah, nii on see kaua olnud, kuid üha enam ilmneb hoiatavaid märke, et see ei pruugi samal viisil jätkuda.

Demokraatia kontekstis on siiani liiga vähe räägitud meritokraatiast ehk haritumate, parimate võimust. Pigem on läänemaistes demokraatlikes ühiskondades kaua aega, alates umbes 20. sajandi algusest, meritokraatia olemasolu vaikimisi peetud ühiskonna oluliseks arengumootoriks. Mis tähendab, et selliselt orienteeritud ühiskond võimaldab kõigil inimestel enda võimeid maksimaalselt realiseerida nii enda kui ka kogu ühiskonna rõõmuks. Niisuguse üldskeemi tulemusel saavad etteotsa, st kõige tähtsamaid ja olulisemaid otsuseid tegema, just kõige targemad ja kõige haritumad inimesed. Meritokraatia ületab selles mõttes aristokraatia mandumise, kus võim saadakse pärilikult. Meritokraatia lubab hästi valitseda, sest hea valitsemine tähendab minimaalset valitsemist kõrgeima kvaliteediga, mitte maksimaalset valitsemist madalaima kvaliteediga (Kuehnelt-Leddihn).

Demokraatia ja meritokraatia peaksid justkui olema sama lahutamatud kui ühe mündi kaks poolt, kuid enam pole. Õigupoolest ma pole kunagi aru saanud nendest reeglina vasakpoolsetest, kelle arvates meritokraatia on põhimõtteliselt vale ja demokraatiale vastanduv. Meritokraatlik põhimõte on dialektilises vastuolus inimeste enda valitsemise ja võimuga, sest alahindab nn rohujuurt. Valitseja igivana dilemma – kas suunata või alluda valitsetavate soovidele – lahendatakse meritokraatia korral esimese võimaluse kasuks. Ja nii on see läänemaailmas olnud ka kuni 20 sajandi lõpuni.

Samas annavad haritumad ja oskuslikumad valitsejad igale inimesele stiimuli enese harimiseks, parema harituse ja rohkemate teadmiste suunas pingutamiseks, sest see on tee personaalsele jõukusele ja üldse ühiskonna võtmepositsioonidele.

Demokraatia ilma meritokraatiata tähendab ühiskonna arengu seiskumist, järjest enamat joondumist viletsamate ja rumalamate ühiskonnaliikmete järgi, nende häälekuse kasvamist.

Kuni sinnamaani välja, et oskamatus ja harimatus on privileeg, mida premeeritakse. Võib isegi öelda, et demokraatia ilma meritokraatiata viib ühiskonna taandarengu spiraaali ja seda oleme me lääne ühiskonnas viimastel aastakümnetel näinud vägagi palju.

Tänane eliidivastasus tähendab poliitikas otsesõnu meritokraatia-vastasust ja selle nimel on läänemaailmas palju vaeva nähtud. Teada vähe või mitte midagi on uhkuse-, mitte häbiasi. Tänapäeva maailmas ei kehti enam ammune kohustus, et enne oma sõnumiga suurema auditooriumi ette minekut pidi olema läbitud kvaliteediproov. Igaüks võib enda kõhnast eluloost kirjutada raamatu ning selle välja anda, igaüks võib asutada Facebookis grupi, kus saab hakata vahetama teiste omasugustega oma erilisi juhme arvamusi ja totraid ideid, igaüks võib anonüümse kommentaatorina sõimelda, kui palju soovib, ja sõimata, keda tahab.

Protsessi tulemit on üheselt raske hinnata. Üks asi on aga päris kindel: mitte kunagi varem pole sellisel hulgal toimetamata möla laia auditooriumi ette paisatud. Mitte kunagi varem pole lollus ja ignorantsus hõivanud enda esitlemiseks sedavõrd võimsaid tribüüne. Need mehhanismid võimendavad iga väikest lollust, poetavad need igaühe arvutisse, saadavad meedia kaudu meile tuppa.

Siia tuleb lisada globaalne harimatuse pealetung nendest maailma piirkondadest, kus valitseb kaos, mis on tingitud rahvastikuplahvatusest, autoritaarsusest, inimeste mõõdutundetust ekspluateerimisest ja asjatundmatust valitsemisest. Koos sotsiaalse kaosega väheneb võimalus inimesi sihipäraselt harida, anda neile edasi inimkonna eesrindlikku kogemust, õpetada loogilist mõtlemist jms. Lääne suunas ei liigu täna kõrgharitud inseneride ja arstide massid, vaid miljonid vähese haridustasemega, sageli lausa kirjaoskamatud inimesed, kes on otsimas paremat elu. Neid võtavad “leiva-soolaga” vastu kohapealsed populistid ja teised vastutustundetud tegelased, kellel tegelikult pole vähimatki ettekujutust sellest, mida niisugusel hulgal saabuvate ja sageli identifitseerimatute massidega peale hakata. Sest ise on nad teadlike valikute tegemiseks ja vastutamiseks küündimatud.

Nii näemegi, et läänemaailmast on taaskord alguse saanud destruktiivne protsess, mida võib kirjeldada loosungiga “kogu maailma poolearulised, ühinege”. Tegemist on otseteega liberalismist ehk vabaduse kultusest illiberalismi kui orjuse kultusesse ehk nii leiab lahenduse tuntud dilemma vabaduse ja võrdsuse vahel just võrdsuse kasuks ja vabaduse kahjuks. Liberaalse demokraatia korral on see vastuolu ilmne, sest inimesed on kas võrdsed või vabad – mõlemat korraga ei saa. Jah, pole vist liialdus öelda, et täna käib mööda maailma ringi 19. sajandil sündinud kommunismi asemel üks uus ähvardav tont – stultokraatiatont. Kuidas eelmine tont kosus, õitses ja kokku vajus, teame kõik, ent kui kaugele jõuab stultokraatialaine, seda me veel näeme. Ainuüksi selle ootus on päris hirmus juba täna.