Vene riigivõimu olemuse paremaks mõistmiseks ei saa minna mööda opritšninast kui institutsioonist, kirjutab kriminoloog ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jüri Saar.

Venemaal on ajaloolise traditsioonina fikseeritav ja tänaseni jälgitav kriminaal-justiitssüsteemi (jõuametkonna) tüüp, milles on ühendatud politsei, sõjaväe ja julgeolekuteenistuse funktsioonid. See “paheline kolmainsus” moodustab sügavate ajaloolis-kultuuriliste juurtega venespetsiifilise n-ö opritšninliku alge, mille roll on olnud läbivalt keskvõimu tingimusteta teenimine. Võimuvertikaali maksimaalne tugevdamine ja igasuguste eriarvamuste, rääkimata siinjuures suurematest vastuhakkudest, mahasurumine. Sedasorti kõikvõimsatel jõustruktuuridel puudub koht demokraatlikus võimude lahusust järgivas valitsemistraditsioonis.

Venemaise opritšnina tõeline riigiehituslik tähendus on mõistetav üksnes militaarriikluse ja püha sõja katkematu pidamise tingimustes. Opritšnina kui põhimõte tähendab erilist erakorraliste meetmete kompleksi, mida viivad ellu isikud ja organid, mis moodustavad paralleelse juhtimisstruktuuri, mis allutab endale juba olemas oleva valitsemishierarhia ning hakkab seda “peenestama” ja “ära seedima”, et muuta see enda arengu allikaks. Opritšnina on ühiskonna vähk, mis imeb endasse kõik inimeste loodud materiaalsed ja mentaalsed väärtused ning kärbub lõpuks ise, kuna pole enam võimeline haarama enda alla uusi ressursse.