Tõnu Õnnepalu: usuvennad. Millel põhineb vundamentalism?

Nagu enam-vähem kõik selles vaimses maailmas, kus me endiselt elame, on ka vundamentalism[1] kui mõttevool leiutatud ja ellu saadetud XIX sajandil. Aga ellu on ta saadetud mitte enam Euroopast (nagu muidu suurem osa sellest moodsast vaimupagasist), vaid juba Ameerikast. See on kõnekas. Vundamentalism tuleb Ameerikast ja on tänini seal kõige elujõulisem. Aga et me elame Ameerika impeeriumis, siis on ta laienenud muidugi üle maailma ja annab metastaase ka seal, kus üldse ei ootaks, kuhu ta õieti ei peaks kuuluma.

Artikkel on esmalt ilmunud Edmund Burke’i Seltsi veebilehel  (september 2017)

Vundamentalismi sünd

Vundamentalism sündis ja sai nime XIX sajandi lõpu Põhja-Ameerika kirderanniku presbüterlikus kirikus ja sündis ta selgelt vastandusena, tegelikult vastandusena isegi Euroopale üldse, aga eelkõige Saksa XIX sajandi Aufkärung’ile, rääkimata prantsuse XVIII sajandi Lumières’ist. Vundamentalism üldises mõttes ongi reaktsioon Valgustusele. Kitsamas ja kõige algmises mõttes tähendab ta Piibli “sõnasõnalist” tõlgendamist vastandina XIX sajandil just Saksa protestantlikus kirikus omaks võetud (ja XX sajandil ka katoliiklikku teoloogiasse levinud) ajaloolis-kriitilisele meetodile, kus Piibli tekste uuritakse nende kujunemises, ajaloolises ja kirjanduslikus kontekstis.

Niisiis, vundamentalism sündis ja sai nime XIX sajandi lõpu Põhja-Ameerika kirderanniku presbüterlikus kirikus ja sündis ta selgelt vastandusena, tegelikult vastandusena isegi Euroopale üldse, aga eelkõige Saksa XIX sajandi Aufkärung’ile, rääkimata prantsuse XVIII sajandi Lumières’ist.

Vundamentalism üldises mõttes ongi reaktsioon Valgustusele.

Kitsamas ja kõige algmises mõttes tähendab ta Piibli “sõnasõnalist” tõlgendamist vastandina XIX sajandil just Saksa protestantlikus kirikus omaks võetud (ja XX sajandil ka katoliiklikku teoloogiasse levinud) ajaloolis-kriitilisele meetodile, kus Piibli tekste uuritakse nende kujunemises, ajaloolises ja kirjanduslikus kontekstis. Teoloogilised seisukohad, mis kandsid pealkirja “Fundamentals”, töötati välja Ameeria Presbüterliku kiriku Niagaara piiblikonverentsidel aastatel 1878–1897 ja laialt tuntuks said nad XX sajandi alguses, kui neid hakati levitama populaarsete brošüürikeste kujul.

Neid vundamentaale on aja jooksul ka täiendatud (näiteks millenaristlike ehk viimsepäevaootuse ideedega), aga me ei räägiks neist praegu, kui nad oleksidki jäänud vaid üheks protestantliku teoloogia vooluks. Aga nad ei jäänud. Kuna see teoloogiavool sai mõõduandvaks ühes osas Ameerika konservatiivsetest ringkondadest, on tal olnud algusest peale tugev poliitiline mõõde. Ma ütleksin, et pigem ongi tegemist poliitilise kui teoloogilise liikumisega, mis küll väidab oma vundamendi olevat Piiblis. Muuseas ei nimeta ameerika evangeelsed vundamentalistid ennast ise enam ammu vundamentalistideks. Kuna see termin on saanud halvustava kõla ja eriti kuna seda on hakatud tarvitama ka radikaalse islami kohta, siis eelistavad nad pigem selliseid määratlusi nagu Conservative Christians vms.

Aga ei maksa kunagi liiga palju uskuda seda, mida üks ideoloogiline vool ise enda kohta väidab. See on küll kõnekas, aga see ei pruugi olla (kogu) tõde.

Vundamentalism, nagu me näeme juba tema tekke ajaloost, on modernistlik vool, mis siis, et tema paatoseks on just nimelt vastandumine modernismile, liberalismile, teaduslikule maailmavaatele, vabamõtlemisele jne. Või vähemalt osale sellest. Tegelikult on iga ideoloogia oportunistlik, nii ka vundamentalism. Ta heidab endast eemale selle osa modernismist, liberalismist ja teaduse järeldusest, mis talle ei sobi, ülejäänu võtab (vaikimisi) omaks. Vundamentalist üldiselt kasutab hea meelega kõige moodsamat tehnoloogiat (ja vajadusel kasvõi aatomipommi!), liberaalse turumajanduse elemente (ta on väga vastu igasugusele vasakevangelismile, vabastusteoloogiale jms) ning lõpuks on ta ka ise tüüpiline XIX sajandi moodsa vabamõtlemise produkt. Üleüldse ongi ju modernism tervikuna üks suur antimodernistlike liikumiste jada. Ja kindlasti ei ole ta veel oma viimast sõna öelnud, kuigi vahepeal juba usuti, et me oleme ta kõigi tema vastuoludega selja taha jätnud, elame õndsas post-maailmas (kah üks millenaristlik kujutelm!), aga ei ela. Ei postmodernses, postindurtriaalses ega post-tõelises. Pigem hüper-. Hüperindustriaalses hüpermodernismis keset hüpertõdede plahvatuslikku paljunemist…

Kristlik vundamentalism

Vundamentalism, tuleb niisiis aina rõhutada, ei ole traditsionalism. Traditsioonilised kristlikud teoloogiad, ei katoliiklikud, ortodokssed ega ka vana hea luterlus, ei ole kunagi pidanud õigeks Pühakirja sõnasõnalist tõlgendamist. Õigesti öeldes on see nonsenss. Sest õigesti öeldes on igasuguse kirjandusliku teksti – ja Piibel on kõrgkirjanduslik tekst, kõigi žanritega, nagu poeesia, eepilised jutustused, vana- ja õpetussõnad jne – sõnasõnaline lugemine nonsenss. See on võimatu. Piibli raamatud kindlasti ei ole selliseks lugemiseks kirjutatud. Nende keel on kujundlik, täis sümboleid, vihjeid, tsitaate, erinevaid stiiliregistreid.

Jutt sõnasõnalisest lugemisest on tegelikult õigustus tõlgendada mistahes kontekstist välja võetud lauset või ütlust just nii, nagu tõlgendaja, mõni usuline autoriteet, mõne vihikukese autor, seda õigeks peab. Sõnasõnaline tõlgendus on õieti Piibli allutamine oma poliitilisele tahtele.

On küll tõsi, et aus ja siiras vundamentalist (vundamentalistid üldse ei ole ju mingid koletised ega pahad inimesed!) loeb Piiblit, loeb palju, innukalt, mõttega. Ta ei ole mingi ignorant. Ja igale väitele, millega te tema ette lähete ja mis tema seisukohtadega kokku ei lange, on tal vastuseks võtta üks tsitaat. Ta ütleb: “Piibel ütleb:…” Aga Piibel ütle midagi. Pole iial öelnud. Ütleb ikka inimene. Just seda, mida ta tahab öelda. Piibli saab panna ütlema. Põhimõtteliselt ükskõik mida (muidugi väikese vale hinnaga, aga mis siis…)

Vundamentalistlik piiblitõlgendus on niisiis mitte traditsiooniline[2], vaid pigem voluntaristlik, ja eelkõige poliitiline.

See tahab seada ilmaliku riigi poliitika piibellikule (niisiis õigele!) alusele, aga tegelikult pigem põhjendab pühakirjatsitaatidega oma poliitilisi veendumusi.

Ja taas ei oleks sellest suurt põhjust rääkida, kui vundamentalism Ameerika poliitikas jätkuvalt ja just nüüd nii suurt rolli ei mängiks. Temast on saanud Ameerika neokonservatismi ja äärmusparempoolsuse n-ö teoloogiline tuum, kuigi teoloogia ise on seal järjest enam tahaplaanile jäänud. Rahvast ei huvita teoloogia, rahvast huvitab vastandumine, huvitab tunne, et ollakse õigel poolel. Kui see õige on veel ka piibellikult õige, siis seda vägevam! Kes ei tahaks kuuluda Jumala enda sõjaväkke?

Vundamentalism sündis modernistliku reaktsioonina modernsusele ja see on jäänud tänapäevani tema põhisisuks. Õige kristlane pole selle järgi enam mitte see, kes elab või vähemalt püüab elada evangeelset elu, käia oma elus Jeesuse õpetuse järgi (mis on kole raske!) – õige kristlane on see, kes on nende vastu. Nende “nende” nimekiri on pikk ja ma ei tea, kes kõik sinna kuuluvad, aga kindlasti gei- ja naisõigusaktivistid (et alustada kõige hullematest), keskvalitsuse konspiratiivne establishment, üldiselt kõik demokraadid (Demokraatliku partei toetajad, ma mõtlen) ja muud “vasakpoolsed”, siis kindlasti evolutsionistid-darvinistid ja need, kes kahtlevad vandenõuteooriates; üldiselt kõik, kes kahtlevad, unustamata sealjuures algvaenlast, liberaalset protestantlikku teoloogiat ja iseäranis ajaloolis-kriitilist[3] meetodit piibli tõlgendamisel.

Niisiis, vundamentalism, vastupidiselt sellele, mida ta endast väidab, ei ole traditsionalism, ei ole tagasipöördumine kadunud maailma[4], kristlike põhiväärtuste juurde. Tegelikult sünnib vundamentalism nimelt siis ja seal, kus traditsiooniline kirik on nõrk, on kaotamas pinda jalge alt ja usklikke jumalateenistuselt.

Vundamentalism, kuigi selle asutajad isad võisid veel olla väga head traditsioonilised piiblitundjad, ei võta maad mitte seal, kus Piiblit hästi tuntakse, vaid seal, kus teda enam sugugi ei tunta. Ja õieti sündis ta reaktsioonina Piibli liiga põhjalikule uurimise vastu, mida see Saksa protestantide teaduslik eksegees ju oli.

Tänapäeva vundamentalist, esiteks, ei loe mitte Piiblit ennast, vaid mingisugust Piibli tõlget. See tundub tähenärimisena, aga päriselt ei ole, eriti kui jutt on nii vanast ja pika aja jooksul kujunenud tekstist (õieti raamatukogust), nagu seda on Piibel. Muuseas erinevad eri konfessioonides tarvitusel olevad piiblid, mitte küll väga suurelt, aga siiski päris oluliselt ja mitte ainult tõlke (algtekstide tõlgenduste) poolest, vaid on tarvitanud ka mõnevõrra erinevaid algtekste. Kaanon pole täpselt sama. Aga see selleks. Õige piiblitundja, ja seda oli ka veel kuni viimase ajani Eestis hariduse saanud luteri pastor, luges Piibli raaamatuid ikka algkeeltes, põhiliselt siis vanaheebrea ja vanakreeka. Protestantlik teoloogiline haridus nende vanade algkeelte tudeerimises suuresti ju seisneski. Võib küll öelda, et see on nüüd minevik, vähemalt siin meie eksprotestantlikus (kahjuks!) Eestis. Vundamentalistile piisab tema emakeelsest piiblitõlkest, soovitavalt võimalikult kaasajastatud versioonist. Vundamentalist loeb Piiblit, nagu see oleks kirjutatud täna ja siinsamas.

Islamivundamentalism

Nojah, aga kuidas on siis lood selle teise, meie uuritava nähtuse eriti moodsa liigiga, mida islamivundamentalismiks kutsutakse? Ma pole kindel, kuivõrd see sõna muhamediusu konteksti õieti passib, sest muhameedlik pühakiri erineb Piiblist üsna radikaalselt, kuigi on ju oma sisult ja ka tegelaskujudelt suuresti kristlik-judaistlikku päritolu. Koraan on Piibliga võrreldes juba väga modernne tekst. Ta on lühike, kompaktne, kirjutatud põhiliselt ühel ajal ühes kohas (väidetavalt) ühe inimese poolt. Tal on autor[5]. Ja kui kristlik Piibel on juba õige vanas kirikus olnud käibel tõlkena[6], siis Koraan on uskliku jaoks koraan ainult ühel kujul: vanas araabia keeles, nagu ta kord kirja pandi. Mis muidugi samas ei tähenda, et tänapäeva muhameedlase suhe oma pühakirjaga kristlase omast nii väga erinev oleks. Isegi kui ta on araablane, ei ole tema linnas ja maal kõneldav araabia keel sugugi seesama, mis on koraani pühades värssides. Tähendab, koraani mõistmiseks ta sisuliselt ikkagi vajab tõlget. Pealegi ei ole suurem osa muhameedlastest ju sugugi mitte araabiakeelsed.

Nõnda ongi vundamentalismi mõiste ülekandmine tänapäeva islamiradikaalidele küll ehk mõneti meelevaldne, kuid et mõlema liikumise (nii kristliku kui islamivundamentalismi) poliitilised järeldused on kaunis sarnased, siis see ehk nii meelevaldne polegi. Ka radikaalne islam on vihaselt antiliberaalne, antimodernne (samas vägagi moodsat tehnoloogiat armastades), Valgustuse-vastane. Ühesõnaga, äärmuskonservatiine. Ja samas – ikkagi on tegemist modernistliku liikumisega, isegi veel revolutsioonilisemaga kui Ameerika kristlik vundamentalism iial olnud on.

Muuseas näib nende kahe vahel toimuvat ka üsna viljakas risttolmlemine. Ühest küljest kuulub “islamiterrorist” muidugi kristliku maailma suurimate vaenlaste hulka, teisest küljest võib kristlikes vundamentalistlikes ringides täheldada teatud kummalist imetlust nende võõraste pühasõdalaste vastu. Nemad julgevad! Islamivundamentalism on teatud mõttes vundamentalismi kõige moodsam versioon ja annab juba tooni. Ka usuelu allub moodidele. Niisamuti kui võib rääkida muhameedlikust “vundamentalismist” (algselt puht-kristlik termin), nii võib, miks mitte või vähemalt varsti, rääkida ka kristlikust “džihaadist”, piibellikust “šariaadist”.

Igatahes näib, et islamivundamentalism (lepime siis kokku, et selline asi on olemas) sünnib samuti nimelt seal, kus traditsiooniline usuelu on nõrk või ei rahulda enam radikaalsemaid nõudmisi.

Vähemalt Euroopas on islamism (veel üks nimi heale lapsele: radikalism, vundamentalism, islamism) just nimelt akulturatsiooni (kultuurikaotuse) produkt. Väga huvitavalt kirjutab sellest oma raamatus “Fatwast džihaadini” Kenan Malik[7]. Ta kirjeldab, kuidas esimese põlve islamiusulised immigrandid (Suurbritanniasse on nad peamiselt tulnud kunagise impeeriumi aladelt, nüüdsest Pakistanist, Indiast, Bangladeshist) olid enamasti sellised tavalised traditsioonilised, mitte liiga usuinnukad muslimid. Käisid mošees palvetamas, aga mitte just iga reede, pidasid ramadaani, aga mitte ehk väga korralikult. Ja oma lapsi kasvatasid nad samas vaimus, nii nagu oli neid endid kasvatatud nende kodumaal, märkamata, et uutes oludes see ei toimi.

Võib-olla veel tähtsam kui usutõdede õpetamine oli neile immigrantidest vanematele, et nende pojad ja tütred järgiksid kodumaalt kaasa toodud hõimutraditsioone ja -suhteid, abielluksid nii, nagu perekonnanõukogu otsustab, läheksid tööle oma hõimu firmasse jne. Aga need pojad ja tütred kasvasid üles hoopis teistsuguses ühiskonnas kui oli olnud seal kaugel kodukülas, käisid Briti koolis, ei osanud enam kuigi hästi näiteks urdu keelt, nii et see jutt, mida vana imaam kohalikus Londoni mošees rääkis, oli esiteks pooleldi arusaamatu, teiseks igav ega käinud ka nagu eriti selle maailma kohta, kus tegelikult elati. Ja tegelikult need Inglismaal sündinud noored “moslemid” (kes olid seda rohkem päritolu kui veendumuste poolest) ei otsinud esialgu sugugi oma identiteeti mitte mošeest, vaid pigem ilmalikest organisatsioonidest, kodanikuliikumistest — või siis tänavalt, noorte meest gängidest, mis taas ei olnud vähimalgi määral islamistlikud, vaid ennemini rahvuspõhised (pakistanlased versus aafriklased, selline klassikaline tänavakambanatsionalism).

Briti võimudele ja poliitikutele oli see kõik kokku üks arusaamatus ja peavalu. Ühest küljest pigem vasakpoolsed kodanikuõiguse liikumised, Thatcheri vaenlased, teisest küljest lihtsalt tänavakuritegevus, mis heidutas ühtviisi nii inglise kui pakistani päritolu rahulikke elanikke. Midagi tuli ette võtta. Ja siis leiutatigi moslemi identiteet. Muidugi seda keegi ei leiutanud, aga see leiti kui geniaalne vahend mõlemast probleemist – vasakpoolsetest võrdõiguslastest ja tänavagängidest – jagu saamiseks. Eks seal ilmselt paljud protsessid nii-öelda konvergeerusid, aga tulemuseks oli see, mida nüüd tuntakse multikulturalisimina või kogukonna-keskse poliitikana.

Multikultuursust kritiseeritakse peamiselt paremalt kui ühte vasakpoolsete liberaalide leiutist. Aga pole üldse kindel, kas ta seda ongi.

Vähemalt Suurbrintannias ja Kenan Maliki arvates oli see pigem nii vasak- kui parempoolsete poliitikute lühinägelik lahendus integratsiooniprobleemidele.

Et vasakpoolsete protestiliikumistega läbi rääkida ei tahetud ja tänavajõukudega muidugi läbi rääkida ei saanud, siis kanaliseeriti see noorte “moslemite” rahulolematus mošeesse. Neile anti identiteet: te olete moslemid ja teie eestkõnelejaks on nüüdsest moslemikogukonna esindajad. Ühesõnaga, need “moslemikogukonnad” asusid jagama rahasid, mida Tema Majesteedi valitsus või kohalikud omavalitsused eraldasid näiteks teatud linnaosade kultuurielu, seltsielu, üldse elu edendamiseks.

Aga seal on üks probleem. Nendesinaste “moslemikogukondade” eestkõnelejateks hakkasid need, kes ise tahtsid. Keegi neid ei valinud. See oli süsteem väljaspool demokraatiat. See oli diil: teie kontrollite neid probleemseid linnaosasid, probleemseid noorukeid, meie teid ei sega, jagage seda raha, kuidas heaks arvate. Ja see oli muidugi lühinägelik. Moslemikogukonna liidriteks ei saanud mitte need vanad traditsioonilembesed ja mõõdukad urdukeelsed jutlustajad, vaid pigem noored – noh, ütleme vundamentalistid. Radikaalid. Mitte teab kui haritud teoloogiliselt, aga see-eest kindla poliitilise programmiga.

Kenan Malik valgustab natuke ühte arusaamatust, mis Läänes seoses islamiterrorismiga on. Nimelt vist kujutatakse ette, need pommipanijad ja enda õhkulaskjad on usufanaatikud, kes maast-madalast koraani värssidega on läbi immutatud. Aga ei maksa lasta ennast patriarhaarsetest habemetest ära petta. Enamasti on need tulipäised noorukid pigem äsjapöördunud, kellel islamist ja koraanist võivad olla üsnagi udused arusaamad, aga kellele on selgeks tehtud, kes on nende vaenlased.

Iseenesest on religioosne vundamentalism inimlikult vägagi mõistetav. See peegeldab inimese siirast ja loomulikku igatsust vaimse turvalisuse, lihtsate reeglite, lihtsate põhjenduste järele. Aga ma ei ole nõus, et vundamentalismis pole üldse midagi halba. Kui temast tahetakse teha vaimse elu põhimõte, siis tähendab see tegelikult vaimse elu tapmist. Sest mõtlemist tegelikult ei saa rajada ühelegi tekstile, olgu muistsele või uuele, olgu paksule raamatule või õhukesele brošüürile.

Mõtlemise, inimmõistuse tegelik vundament ei ole mitte autoriteet, vaid kriitika.

Kriitika kui vahettegemine, eritlemine, uurimine, kahtlemine: kas see on ikka see, mis öeldakse, või natuke miski muu? Kahtlemine, kõigepealt, kas mul on õigus. Vundamentalism on kriitilise mõistuse, see tähendab, vaimse vabaduse eitamine. Samas, kui seda rakendatakse vaid enda või oma väikese ringi vaimses elus, mis seal ikka. Vundamentalism muutub ohtlikuks, kui temast saab poliitilise manipuleerimise sihtmärk ja ühtlasi vahend.

Kenan Malik pühendab oma raamatus, nagu selle pealkirigi ütleb, palju ruumi neile kuulsatele “moslemeid solvanud” tekstidele, alates Salman Rushdie romaanist. Tuleb välja, et erinevalt tavalisest ettekujutusest pole tegelikult kunagi olnud mingit suurt spontaanset moslemite solvumist, mida see või teine Lääne üllitis oleks esile kutsunud. “Saatanlikud värsid” olid kuude kaupa müügil olnud, nende üle oli arutatud ka “moslemite” hulgas, see raamat võis muidugi mitte meeldida, aga see oli ju vaid kirjandus, mitte midagi liiga tõsist (pealegi kuulub üsnagi terav teoloogiline huumor ja satiir ka vanasse araabia-pärsia kirjanduse traditsiooni)… seni, kui selle avastas üks India moslemist poliitik ja Rusdhie romaani oma valimiskampaaniasse mobiliseeris. Ja seegi kära poleks veel Indiast kuigi kaugele ulatanud, kui Iraani tollane usuliider poleks oma langevale populaarsusele rohtu otsinud. Teatavasti ei mõju miski paremini kui ühine vaenlane. Meid on solvatud, meie usku, meie rahvust, meie traditsiooni on solvatud! Kättemaksulipu alla annab ikka vägesid koondada.

Ja isegi Taani ajalehes ilmunud Muhamedi-karikatuurid, kuigi nende ajal oli õhkkond juba hoopis elektriseeritum, ei äratanud oma ilmumise hetkel mingit erilist tähelepanu – kuni üks radikaalne islamivaimulik taipas: siin on teema, siin on kampaania! Ühesõnaga, inimeste usulised tunded iseenesest ei olegi ehk nii hellad, aga neid on võimalik üles ärritada, ära kasutada. Kui vajutada õigetele nuppudele.

Vundamentalism on arutluse lõpp

Ja õieti, kas need ongi alati just usulised tunded? Huvitaval kombel kiputakse sekulariseerunud, usukaugeks jäänud ühiskonnas usku ja kõike religioosset ülemüstifitseerima. Islamiterroriste kujutletakse kui tohutuid usufanaatikuid, kedagi, kes hommikust õhtuni retsiteerivad peast koraani värsse ja palvetavad. Kenan Malik oma raamatus näitab, et vähemalt nende Londoni rünnakute toimepanijad, kelle tausta ta uuris, olid kõik nii-öelda uususklikud ja nende teadmised islamist ja koraanist olid pigem väga tagasihoidlikud, niisamuti nende usupraktika. Nende tegutsemise motiivid olid ikkagi pigem poliitilised, kogukondlikud, ütleme, revolutsioonilised. Neid kannustas soov saada oma grupi kangelasteks, muidugi, kangelasteks ka igavikus, Allahi juures, omade mälestuses, näidata uskmatutele koht kätte… aga sellise soovi ärkamiseks, revolutsioonilise viha süttimiseks ei ole sugugi vaja mingit sügavamat usuelu.

Sügavam usuelu on üldse midagi sellist, mida on määratud elada vist õige vähestel. Võib-olla viis protsenti igast ühiskonnast, ükskõik, kas kristlikust või muhameedlikust või budistlikust või sekulaarsest, on neid, keda Jumal sisemiselt kutsub, kelle tee see tõepoolest on. Muuseas satuvad nad tihti vastuollu oma maa ametliku või valitseva religiooniga, sest ametlik religioon, eriti kui ta on üldrahvalik, ongi pigem kuuluvuse küsimus, ühiste lihtsate dogmade tunnistamise küsimus, kus kõige olulisem on mitte vastu hakkamine, vooluga kaasa minek. See, kui levinud on ühes ühiskonnas religioossete kommete täitmine, ei ütle iseenesest kuigi palju nende ühiskondade sisemise religioossuse kohta. Kas lääne sekulaarne ühiskond ongi lõpuks sisemiselt, isiklikult vähem religioosne kui, ütleme, mõni muslimimaa, kus islam on riigiusk? Või kas postkommunistlik Venemaa, kus õigeusk on midagi ametliku ideoloogia sarnast, on äkki saanud sügavalt usklikuks maaks?

See on küsimus, millele pole olemas vastust. Ühegi uurimusega seda kindlaks teha ei saa. Aga see ongi küsimus, kus põrkuvad kaks arusaama jumalausust – sisemine ja välimine. Sisemine, mille ülimuslikkuse eest võitles Luther, aga mille eest on seisnud ka paljud katoliku kiriku õpetajad või õigeusu pühamehed, ütleb, et esiteks, Jumal on armastus, ja teiseks, suhe Jumalaga on sügavalt isiklik asi, südameasi, nagu armastuseasjad ikka. Ja et lõplikul kujul ei väljenda ei Jumala olemust ega ka tahet ükski inimlik mõiste, ükski sõna ega ükski raamat. Mis ei tähenda, et selle sisemise usu tunnistaja ei uuriks ega loeks pühakirja, aga ta ei loe seda nagu seadustekogu või maailma kasutusjuhendit, vaid nagu… noh, vaat see ongi tema isiklik südameasi. Võib-olla nagu luulet. Võib-olla nagu armastuskirja. Või ülistuslaulu. Või põnevat lugu.

Välimise usu eestvõitleja leiab aga, et usk algab väljastpoolt, teatud reeglite, kommete täitmisest, ja Pühakiri on eelkõige normatiivne tekst, mis on lihtsalt järgimiseks. Muidugi, armastus ja kõik see ka, aga kõigepealt on ikkagi Seadus. Ja inimesed peavad vastastikku jälgima, et kõik seda Seadust ühtemoodi mõistaksid ja täidaksid.

Ka see teine on täiesti võimalik ja toimiv (ja ehk kõige toimivamgi!) usuelu elamise viis. Aga kahel tingimusel. Kas et seda elatakse suletud kogukonnas, sektis, või, et ususeadusest tehakse riigiseadus ja seda pannakse kõik täitma riigi sunni jõuga. Põhimõtteliselt tänapäeva vundamentalist, olgu muhameedlik või kristlik, selle nimel töötab: teha oma “sõnasõnalisest” pühakirjatõlgendusest riigi seadus, kehtestada teatav šariaat. Panna Jumala riik maa peal maksma inimese jõuga.

Vundamentalism ei ole põhimõtteliselt ühitatav demokraatiaga, mille osaks on mõtte- ja väljendusvabadus. Sest vundamentalism on arutluse lõpp.

Vundamentalistiga ei vaielda. Ja ei tehta nalja.

Tegelikult on huumor vundamentalismi esimene ja kõige traagilisem ohver ja minu arvates annab see tunnistust vundamentalismi tõsisest jumalavastusest. Jumal on suur naljamees, kui vaadata Tema maailma, Tema inimest ja seda, kuidas Ta inimeste südameid vaevab ja juhib. Peale selle on Jumal vabadus.

Muidugi, see on teoloogia, mis paljudele võib-olla ei meeldi. Aga mis siis. Igal juhul – minu arvates – tuleb vundamentalismile, kui veel vähegi võimalik, vastu astuda, seda vähemalt naeruvääristada, seda vähemalt küsimuse alla panna, sest võimule saades kehtestab vundamentalist igal juhul tsensuuri, seab sisse komblus- ja meelsuspolitsei.

Nojah, vundamentalisti kaval vastus sellisele “liberaalsele plämale” on tänapäeval see, et kas siis liberaalid ei kehtesta tsensuuri, kui nad vundamentalistlikke ideid vaenavad? Aga ei kehtesta ju. Vundamentalism õitseb, nii idas kui läänes, avaldab ja kuulutab. Mõnes Ameerika osariigis on ära keelatud (või plaanis ära keelata?) koolis evolutsiooniteooria õpetamine. Piibelliku loomisloo (Piiblis on muide kaks erinevat loomislugu) õpetamine oli ära keelatud ainult nõukogude koolis, sest muidugi olid ka Nõukogudemaal võimul vundamentalistid, marksistlik-leninlikud. Vundamentalism on vundamentalism ja tema järeldused ja tagajärjed vaimsele vabadusele on ikka ühesugused, olgu ta religioosne või… mis see leninismgi muud oli kui üks religioon, üks kummaline eshatoloogiline (ja muidugi ketserlik) vene-õigeusu sekt (sellest ka tema äärmine vaen, eriti algusaastatel, õigeusukiriku vastu, sest keegi ei vihka ühte kirikut niis südamest kui sellest kirikust lahku löönud sektant). Vähemasti on Venemaal väga sujuvalt taas mindud üle ühe partei diktaadilt ühe kiriku diktaadile.

Igal juhul on vundamentalism alati poliitiline, alati sihitud oma autoriteedi ja võimu kehtestamisele ja eelkõige sellisena teda tulekski võtta. Ilusate sõnade taga usust ja ligimesearmastusest paistavad ikka võimuiha kõrvad. Jällegi, ka kogu muu poliitilist võitlust peetakse ju võimu nimel, aga vundamentalist tahab selles justkui eripositsiooni, kriitikavabadust, sest temal on ju tõde – nii nagu see, kuskil pühakirjas kirjas on. Seda eripositsiooni talle demokraatias anda ei saa ega tohi.

Eesti ja vundamentalism

Eestis usuelus on vundamentalismil muidugi oma ajalugu. Ma ei räägi Rootsi-aegsest luterlikust vundamentalismist, mille seadusetähe all peeti Eesti alal viimased nõiaprotsessid. Õieti ei olnud see mitte vundamentalism, vaid äärmuslik luterlik ortodoksia, tollase Rootsi riigi ametlik õpetus. Moodne, ameerikalik vundamentalism jõudis meile kõige värskemalt vast 80ndate äratusliikumiste tuules. Võimalik, et ka alles hiljem, uuel Eesti ajal.

Muuseas ei ole vundamentalism ammugi enam uusevangeelsete kirikute pärusmaa. See nakkus on levinud laiemalt. Suurtes kirikutes ei ole ta kuskil peavool, vaid pigem teatav sektantlus, kuid igatahes on olemas ka näiteks katoliiklik vundamentalism. See on muidugi natuke peenem asi kui too lihtsameelne ameerika piibliusk, aga oma ühiskondlikelt ja poliitilistelt järelduselt hämmastavalt sarnane. Huvitaval kombel on see katoliiklik vundamentalism, mida kirikus edendab minu teada Opus Dei nimeline liikumine, kõva tegija ka Eesti poliitikas, kus ta seninägemata eduka kampaaniaga lasi põhja ühe iseenesest tähtsuseta kooseluseaduse (seadus on küll vastu võetud, aga sisuliselt surnud). Kampaania tulemus nii tähtsusetu ei olnud[8]. See oli seni Eestis viljeldud põhjamaise koosmeelepoliitika, moderniseerumisideaalide lõpp. Olid asjad, millel vaikimisi olla lasti. Olid solvangud, millest hoiduti. See on nüüd minevik. Üsna vaiksest demokraatliku konsensuse Eestist oleme jõudnud radikaalsesse Kisa-Eestisse[9]. Aga kõik radikaliseeruvad igal pool, kus siis meiegi võime maha jääda!

Pikantseks teeb asja minu jaoks see, et see radikaalkatoliiklik poliitiline kampaania viidi edukalt läbi just Eestis, vanas heas luterlikus, protestantlikus Eestis, ilma et keegi õieti arugi oleks saanud. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik… noh, see on juba ammu kuulus oma seisukohtade… puudumise poolest. Aga mis seal ikka ironiseerida. Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine. Ja samal ajal me tähistame suure hurraaga siin reformatsiooni 500. aastat! Huvitav, kas meil tõesti toimub mingi hiiliv vastureformatsioon?[10] Pole võimatu! Sest tänapäeval on kõik võimalik, mis veel kümne aasta eest ulmena tundus. Just kõiksugu ajaloo tondid, mis korraga hauast välja ronivad (selgub, et nad polnudki hauas, vaid ainult eksiilis).

Miskipärast peetakse Eestis auasjaks kritiseerida Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused. Aga Põhjamaade luterlikud kirikud on siiski veel rahvakirikud, neil on ühiskonnas mingi mõju ja nad käivad, nagu rahvakirikud alati on käinud, kaasas ühiskonna muutustega, vaimse arenguga. On osa sellest. Põhjamaades ei ole vundamentalismil õiget kandepinda. Mis tõendab veel kord, et vundamentalism seab ennast sisse seal, kus kirik, ühine, kõigi, pühade ja patuste kirik taandub, kus tekib söötis usuline maa, mille peal siis löövadki lokkama kõiksugu sektid. Põhjamaade luterlikes kirikutes on nimelt jäänud valitsema üks selge teoloogia, valgustatud luterlus, mis peab oluliseks Piibli lugemist ajaloolises kontekstis ja usutõdede rakendamist jällegi tänapäevases. Aga see kõlab paljudes Eesti usuringkondades juba vist peaaegu jõledusena. Kahju. Kahju, et me osutusime siiski päris tavaliseks oma mineviku käes vaevlevaks postkommunistlikuks maaks ega olnudki see modernistlik ja edumeelne Põhjamaa, nagu vahepeal vist püüdsime ennast uskuma panna.

Aga jah, kummaline siiski, kuidas kõik need üheksateistkümnenda sajandi vaidlused, mis vahepeal tundusid juba vaieldud olevat, jälle pinnale ujuvad. Selgub, et nad on ikka sama värsked, sama teravad, kui sada viiskümmend ja kakssada aastat tagasi. Üheksateistkümnes sajand ei ole veel sugugi oma viimast sõna öelnud… Laskem tal siis kõneleda:

Charles Kingsley (1819-1875), viktoriaanliku ajastu Inglismaa väljapaistev kirjanik, ülikooliõppejõud, ajaloolane ja ühtlasi ka elu lõpuni innukas kogudusevaimulik, pidas kõigi oma muude tegevuste hulgas (need XIX sajandi vaimuhiiglased olid ikka uskumatu jõudlusega, see oli noore ajastu, meie aja nooruse värskus ja jõud!) sõbralikku kirjavahetust teise anglikaaniga (mitte küll vaimuliku, küll aga aktiivse koguduse-eestseisja) Charles Darwiniga. Kui Chesteri praost kord Kingsleylt küsis, kuidas ta oma vaimus lepitab teaduse kristlusega, vastas too: “Uskudes, et Jumal on armastus.” Ja ühele sõbrale, kes väitis, et molluskite kujunemise lugu, nagu seda esitab Darwin, ei saa kokku minna õige õpetusega (ortodoksiaga), vastas Kingsley: “Kulla sõber, Jumala õige õpetus on tõde; kui Darwin räägib tõtt, on tema õpetus õige.”[11]

See ei tähenda, et Kingsley oleks Darwinit uskunud. Ta viskas tema teooria üle nalja. Ja kas meie peame – ikka veel! – valima õige usu ja Darwini õpetuse vahel? Me ei pea. Meil on endiselt, ka sada viiskümmend aastat hiljem, õigus mõlema suhtes säilitada kriitiline mõtlemine või vähemalt huumorimeel.

***

[1] Ma pakun, et seda sõna võiks kirjutada (hääldatakse niikuinii) samamoodi, nagu teist samatüvelist sõna. Majal on vundament, olgu siis ka usul ja mõtlemisel. F-ga kõlab muidugi peenemalt, aga asjas endas pole midagi eriti peent ja pealegi on nähtus meil juba piisavalt koduseks saanud, et vastav sõna ka ära kodustada. Mulle ei meeldi ka see komme eesti keeles, et ühest ja samast võõrsõnast tehakse mitu, vastavalt nende funktsioonile. Nagu projekteerima-projitseerima. Taas, viimane kõlab peenemalt, aga sõna on tegelikult sama: projekteerima (vastav ladina verb väljendab ettepoole või välja viskamist). Niisamuti on samad asjad õieti ka projektor ja prožektor, aga teise puhul kasutatakse prantsuspärast hääldust.

[2] Traditsioonilistes, vanakiriklikes piiblitõlgenduses oli Pühakirja lugemisel määrav kiriklik traditsioon: see andis vaikimisi ette, milliseid kohti sealt üldse loetakse ja tähtsaks peetakse ja kuidas neid mõistetakse. Muidugi oli ka see teoloogiline traditsioon pidevas muutumises ja arengus, kuid nii aeglases, et võis näida igavesena.

[3] ‘Kriitiline’ ei tähenda siin arvustamist ega halvustamist, millise varjundi see sõna tavakasutuses on omandanud. Kriitika tähendab siin kriitikat algses mõttes, eritlemist, vahettegemist, uurimist.

[4] Kogu see jutt tagasipöördumisest mingite traditsiooniliste väärtuste või kaotatud paradiiside juurde (Eesti sõjaeelse vabariigi, näiteks) on üks modernset poliitikat alati saatnud litaania. Muidugi, midagi olnut taastada ei saa, aga taastamise tähe all saab teinekord teha päris radikaalseid reforme.

[5] Piibli raamatutel on palju autoreid, mida Piibel ise ka sugugi ei varja. Seal pole kuskil öeldud, et Jumal ise oleks ta kirjutanud. Ja vähemalt ajaloolis-kriitilise uurimuse valgusel on Piibli raamatute autorid sageli tegelikult pseudoautorid, nagu antiikajal kombeks oli: tekst omistati mõnele muistsele autoriteedile, et sellele rohkem väärikust anda. Muuseas ei ole Piiblis endas õieti ka kuskil öeldud, et teda peab uskuma kui ainsat tõde. Piibel manitseb ikka Jumalat uskuma, mitte ennast.

[6] Kristliku piibli ajalugu ongi üks suur tõlkimise ajalugu, mis algab heebrea piibli (“Vana Testamendi”) tõlkimisest kreeka keelde (Septuaginta), edasi tuleb läänekiriku ladinakeelne Vulgata, reformatsiooni tuultes sünnib Lutheri tõlge saksa keelde, anglikaanide King James jne., kuni esimeste eestikeelsete tõlgete ja aina ja aina tehtavate uustõlgeteni välja.

[7] Kenan Malik. From Fatwa to Jihad. How the World Changed from the Satanic Verses to Charlie Hebdo. Atlantic Books, London 2009, 2017. 318 pp. Kenan Malik on 1960. aastal sündinud India päritolu briti teadlane ja kirjamees.

[8] On igati legitiimne teha kampaaniat ühe seaduse vastu, mis sulle ei meeldi, ja kooseluseaduse vajalikkus oligi küsitav, igal juhul (nagu selgus), oli ta enneaegne. Ja mis võiks olla veel tervitatavam kui perekonna huvide eest seismine! Vähem süütuks tegi selle kampaania aga demagoogiline võte, mida seal rakendati, väites ja korrates, justkui oleks kooseluseadus kuidagi perekonna vastu suunatud, ilma et selle väite tõestuseks kunagi ühtegi argumenti oleks esitatud. Täpsemini, ühtegi argumenti peale vundamentalistlike. Ei tea, kui nüüd kooseluseadus juhtumisi oleks jõus ja toimiks, kas see tõesti kuidagi mõjutaks tegelike Eesti perede, meeste ja naiste, laste ja vanaemade olukorda? Nende olukorda mõjutavad vist palju suuremalt hoopis muud asjad.

[9] Mulle väga meeldis see anti-radikalistlik tegu, mille sooritas Hardo Pajula, kui ta keset järjekordset tühjast-tähjast tekkinud kisakampaaniat läks ja vestles Mikk Pärnitsaga. Pooldamata sealjuures tema seisukohti. See demokraatlik akt oli lausa liigutav.

[10] Jaan Lattik kirjutab oma mälestustes, kuidas ta (veel tsaariajal) kutsus oma Viljandi Pauluse kirikusse laulma ühe tuntud laulja, kes muu hulgas esitas ka Schuberti “Ave Maria”. Koguduseliikmed (lihtsad eesti maa- või linnamehed) väljendasid muret, kas see mitte liiga katoliiklik ei olnud… Nüüd näeb luterlik jumalateenistus mõnes Eesti kirikus välja katoliiklikum kui katoliiklik missa mõnes Prantsusmaa kirikus, aga keegi ei küsi enam midagi. Nojah, võib-olla see tõesti polegi tähtis. Ometi, religioonis, nagu ka kunstis, on vormi küsimus alati sisu küsimus.

[11] ‘My friend, God’s orthodoxy is truth; if Darwin speaks the truth, he is orthodox.’ – tsitaat on ära toodud leheküljel 299 A. N. Wilsoni raamatus “The Victorians” (Arrow Books, London, 2003, 738 pp).

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (2)