Pandeemia on suur paljastaja. Karussell, mis lõbusalt ringi käis, nii et kõik see vaid vilksatas mööda, jäi äkki käginal seisma. Muusika vaikis, tuled kustusid ja korraga tundus kõik nii imelik. Natuke kõhe. Miks istub see mees papist hobusel, lai naeratus näole tardunud? Ta ise ka ei tea. Kihutada oli mõnus. Tundus, nagu oleksid kuhugi teel ja iga sekund viib sind eesmärgile lähemale.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja sügisnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
Põlvitan neid mõtteid mõlgutades samblal ja korjan mustikaid. Sammal on kergelt niiske. Mustikaid on kenasti. Peaasi – siin on nad suured. Mustikakorjamise seadus nr 1: tuleb leida koht, kus on suured. Neid ei peagi olema nii palju, peaasi et on suured. Kuigi teised põõsad, kus sinetab tihedalt väikeseid ja keskmisi marju, tunduvad palju ahvatlevamad. Kindlasti on seal rohkem. Aga miskipärast täitub pang suuri korjates palju kiiremini. Tuleb välja, et iga mari loeb. Mitte niivõrd hulk.
