Martin Pent: “pedagoogilise nihke” otsingul. Kooliõpetaja kolumn

Kõik räägivad sellest, kuidas peaks muutuma; valdav enamus seda ei tee ning olgu nad kui teadlikud tahes, saab loomuomane mugavus ja status quo ihalus neist võitu, mistap ei muutu suurt midagi; ja siis on veel need vähesed, kes mõne kõrgema ideaali nimel ja ülejäänute eest on valmis peaaegu iseend ohverdama. Foto: Shutterstock.

Kui uus taud kevadel ida poolt levima hakkas ning kogu elukorralduse pea peale pööras, rääkisid paljud optimistid sellest, kuidas tuleks kasutada võimalust teha vigade parandus senisele tupikusse viinud normaalsusele. See puudutanuks enamikku eluvaldkondi, kooli sealhulgas. Küünikud eesotsas prantsuse kirjanduse paha poisi Michel Houellebecqiga naersid selle mõtte kohe välja – miks peaksid inimesed muutuma?

Pool aastat hiljem näeme, kuidas terved rahvad üle kogu maailma on tõepoolest jõudnud haruldasele üksmeelele, kuid mitte tingimata loodetud suunas. Nagu üks mees on kõigil kõrini piirangutest, kõrini reisikeeldudest, kõrini digipöörasusest, kõrini distantsi hoidmisest. Ehk sisuliselt kõigest, mis poole aasta jooksul muutunud on. Keskmine inimene peab endiselt minema tööle, et saada raha, et see omakorda majandusse suunata, et too kulutus kellelegi sissetulekuks saaks ja nii edasi. Ja lapsed peab endiselt kooli viima.

Nii et kevadel jõudsat pärituult nautinud ideed uue ajastu digipõhisest õppimisest vaibusid üpris kiiresti. Enam ei sea peaaegu keegi kahtluse alla koolimajade olemasolu mõttekust, hoopistükkis nähakse riigist riiki ränka vaeva, et kõik õpilased üles leida, kooli suunata ning kevadel tekkinud lünki tasandama hakata. Näiteks britid muretsevad juba praegu, et lihttöökohtade kaotuse ning hariduslike lünkade tõttu saab ülikoolidest välja kukkujate arv olema enneolematult suur. See on aga suur probleem nii rahvahariduse kui ka jätkusuutliku arengu seisukohalt.

Martin Pent

Martin Pent

Martin Pent on loodusainete õpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis. Loe artikleid (2)