Tõnu Õnnepalu: “Õhtused majad”

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Uus aastaaeg kutsub hingest alati esile mõne vana unistuse ja kujutelma. Sügisõhtu kollased aknaruudud meenutavad raamatuid. Nende lugemist. Mõtlemist, vaikust.

Ikka tundub, et keegi seal akende taga keerab raamatu soojalt helendavaid lehekülgi. Ma tean muidugi, kui vähe see kujutlus veel vastab tegelikkusele. Aga olgu peale, minus sünnib ta igal sügisel uuesti. Küllap loetaksegi seal akende taga, aga kas just raamatuid… Ja võib ju öelda, et mis vahet seal on, raamatuid või midagi muud? Aga on, vahe on väga suur. Kui maailmast taandub raamatute sõnarohke vaikus, kaob siit midagi tähtsat, võib-olla inimene isegi. Taandub ja kaob lõplikult oma helendavate ekraanide turvalisse virtuaalsusesse, kus iga sõna on vahetatav teise vastu… Aga muuseas, mis sellestki. Mis meie selle vastu võime?

Aga millise raamatukogu praegu endale koostada võib! Tasuta ja poolmuidu. Jätkub nii mõnegi sügise õhtuteks. Kui rääkida vaid eestikeelsest kirjandusest. Imeasju on aegade jooksul välja antud selleski keeles. Mõtlen seda tihti, kui kuskil rahvaraamatukogu ukse taga või lugemissaalis hajameelselt neis kastides sorin. Neis on väljaheidetud. Raamatud, mida enam ei vajata. Mis enam riiulisse ära ei mahu. Mida lugejad enam ei taha. Ja mitte vaid raamatukogulugejad. Tihti toovad sinna terveid suuri kogusid ka inimesed oma kodudest, neist “õhtustest majadest”, kus ma kujutlen neid lambivalgel lehekülgi pööravat. Need kogud on veel kõige liigutavamad. Võib aimata, et keegi on surnud. Keegi, kelle elus raamatud olid tähtsad või igatahes kelle ajas nad veel tähtsad olid. Neid soetati. Sarjade kaupa, kõike, mida kätte sai. Nad täitsid seinu ja tõsi ta on, enamasti lihtsalt vaikisid seal. Aga neid hoiti ometi hardalt alal. Kuni hoidja suri. Pärijatele ei ütle nad midagi. Muidugi, mida saabki öelda üks raamat, kui teda lahti ei tehta?

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (8)