Jaak Jõerüüt: häälekus, vaikimine & tõde

Maarjamaa I Illustratsioon: Mai Šein

Kuidas juhtida, küsitakse teistelt ja endalt nii valitsuseruumis kinniste uste taga kui sotsiaalmeedias ehk internetiveetšel. Mida tähendavad seejuures vastastikku loobitavad tuttavad fraasid nagu „häälekas vähemus” või „vaikiv enamus”? Kui asjasse süveneda, siis on näha, et emakeele kasutamisega on nagu veejoomisega – iga lonksu ajal ei mõtle inimesed, et see on H2O, mõeldakse millelegi hoopis muule!

Sammuks edasi võib lugeda seda, kui süvenejad küsivad, et kuidas siis tuleb juhtida seda vaikivat enamust või kuidas on võimalik saada hakkama hääleka vähemusega? Eriti siis, kui algab kirglik ja kaua kestev mõne valusa teema üleüldine arutamine à la Rail Baltic, Eesti mets, emakeel, laulupidu, puidutehas Emajõele ülikoolilinna külje alla jms.

Siseneme mõistete labürinti. Kes on tegelikult kes?

Häälekateks vähemusteks tuleb kahtlemata kõigepealt nimetada valitsust, parlamenti ja ka kohalikke volikogusid. Nende hääl kostab pidevalt, kõvasti ja kaugele. Esimest on Eestis alla kahekümne isiku, teist 101 ja kolmandaid lugegu igaüks oma elukohas. Ah et mandaat on saadud enamuselt, mis muudab ka hääle automaatselt enamuse hääleks? Jah ja ei, sest teatavasti on Eestis võimalik pääseda valitsusse üldse ilma rahva mandaadita. Ja parlamenti nii neljakümne tuhande kui ka neljakümne häälega. Aga puutumatus ja häälekus on pärast mõlemal võrdselt tagatud, „kui aga ise mees oled” nagu rahvas ütleb.

Kes poleks kuulnud sarnaseid väiteid nagu: „Valija on andnud meile mandaadi, millega on meil õigus ja kohustus otsustada ja me vastutame oma otsuste eest oma valijate ees!” Ministrid armastavad sellist retoorikat eriti. Vale, tuhkagi keegi vastutab! Kui valitsus teeb mastaapse otsuse, mille võimalik kahjulikkus (rahaline, sotsiaalne, kultuuriline, keskkondlik) selgub aastate pärast (siin sobib näiteks plaanitava tselluloositehase ümber toimuv), siis pole enam seda valitsust ega uues valitsuses kindlasti mitte kõiki endisi ministreid ja mitte keegi ei vastuta võimaliku jama eest ei rahaga, varaga ega isegi töökohaga! Seega, väga häälekal väga väiksel vähemusel on väga suur võim teha nii tarku kui lolle otsuseid.

Seda nimetatakse demokraatiaks.

Algküsimuste juurde tagasi pöördudes: kuidas juhtida neid, kes parajasti juhivad riiki? On kellelgi head vastust?

Üks võimalik vastus siin ju on: valijad juhivad, vähemalt teoreetiliselt ja vähemalt pisut, ja riigi tasandil nelja-aastaste vahedega ühel päeval. Aga tavaliselt ei mõelda seejuures, kes valijatest juhivad riiki kõige enam. Väidan, et mitte need, Eesti puhul parlamendivalimistel 60-70 % inimestest ja kohalikel vähem, kes valimistest osa võtavad. Suurem mõju tegelikkusele on nendel, kes ei käi valimas. Vaikiv, aga väga mõjukas vähemus! Nemad on see tumm kummisein, mille vastu põrkab igamehe inimlik soov saada teada tegelik enamuse-vähemuse vahekord võimumandaatide jaotamisel.

Juhitamatu olukord!

Astume mõistete labürindis sammu edasi ja pöörame ümber nurga.

Asi läheb väga keeruliseks ka siis, kui oletame, meelega liialdades, et 100% inimesi võtab osa mõnest rahvaküsitlusest ja tulemus on 50,01% ühelt poolt ja 49,99% teiselt poolt. Tähte närides võib siingi kaotajaid ju nimetada häälekaks vähemuseks, puhtmatemaatiliselt ja puhtjuriidiliselt. Ent igaüks, kel aru peas, mõistab, et see on demagoogia, sest sisuliselt on seis võrdne. Valitsus, kes sellise tulemuse pealt mida tahes otsustab, saab lüüa igal juhul. Kohe internetis, tõenäoliselt ka valimistel.

Juhitamatu olukord!

Vaieldamatult on ühiskonnas olemas mitmeid väikseid, aga väga häälekaid rühmi. Loetelu alustaks ma äritegelastest ja ajakirjanikest. Nende kasutada on kõik see, mis ajalooliselt mahub kahte neljatähelisse emakeelsesse sõnasse: „raha” ja „sõna”. Uuel ajal on lisandunud veel üks emakeelne neljatäheline: „pilt”.

Ühed teavad, kellele ja kuidas raha liigutada, nii et langeks otsused, mis nende endi rahahulka kasvatavad ja kõiki teisi, ehk parajasti vaikima suunatud enamust mõjutavad. Kas on ideid selliste inimeste ja olukordade juhtimiseks?

Teistel on oma sõna ja pildi (sirge, kallutatud, painutatud, tembitud, spinnitud sõnade ja piltide) väljatulistamiseks vahendid, mille puhul inimajudest märklaudadel ehk rahva enamusel pole muud teha, kui taluda, taluda ja taluda. Ükskõik, kas vaikides või juba röökides.

Kuidas juhtida juhitamatut?

Labürindis kulgemist võiks pikalt jätkata, aga juba on selge, kuhu ma tüürin. Tavaliselt mõeldakse hääleka vähemuse all lihtsustatult mõnd rühma inimesi, kel pole mingit võimu, aga kes linnaplatsil, tänavanurgal, kõnekoosolekul, protestimarsil või mistahes internetiplatvormil moodustavad rühmi, millele pannakse küünililistelt jõu- ja autoriteedipositsioonidelt nimesid nagu „puukallistajad”, „luuserid”, „progressipidurid”, „intelligendid”, „vannabiid” jne, jne. Aga nagu näeme, on tegelikkus hoopis teine. Häälekas vähemus peitub hoopis mujal, hästisisustatud ja hästi varustatud kindlustes, mis ei hääletule ega häälekale tõelisele enamusele pole paraku rünnatavad, sest ees on jõu, raha ja – üllatus, üllatus – ka demokraatia müür.

Siinne on üks võimalik, meelega teravdatud kiirpilk ühiskonnale kui sellisele. Ma tahan taas meenutada Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnu, kes on öelnud, et viimase paarikümne aasta kõige valusam avastus võib olla see, et me ei tea, kuidas ühiskond funktsioneerib, eriti riigi mastaabis. Ta on samas kontekstis lisanud ka, et me ei tea, kuidas inimese aju funktsioneerib. Mulle tundub, et nende kahe mitteteadmise vahel on päris tõenäoliselt seos.

Läänemaailma ühiskondliku verbaalse tootemi nimi on inglise keeles rule of law, eesti keele vasteks on valitud „õigusriik”. Seadus on üle kõige, seaduse järgi peavad käima kõik ja nii edasi. Kuid mitte keegi ei ole seejuures võimeline takistama seaduseandja (valitsuskoalitsiooni juhtimisel tavaliselt, ehk siis koostöös valitsusega) käitumist, kui tuleb tahtmine seadusi äkitselt muutes sillutada teed mõnele kogu rahvast puudutavale praktilisele otsusele, millel on omakasu lõhn juures. Jah, õigusriik on abstraktsioon, mille raamides ei tegutse programmeeritud robotid, vaid tegutsevad lihast ja verest, himude ja hirmudega koormatud inimesed.

Kuidas juhtida juhitamatuid, see küsimus jääbki vastuseta. Ja loogikat hindaval inimesel võib tekkida veendumus, et pühaks peetav verbaalne tootem jääb kavaldajatele ja praegusele ajale juba jalgu.

Kuningas Saalomon & tselluloositehas

Aga moraaliks meenub kuningas Saalomon, ajastust, mil tänast demokraatlikku õigusriiki ei olnud veel olemas ehk umbes kolm tuhat aastat tagasi. Neile, kes parajasti ei mäleta, meenutan lühidalt tema kuulsaimat (kohtu)otsust. Tema juurde tulid kaks naist lapsega ja kumbki väitis, et laps on tema oma. Saalomon ütles: „Raiutagu laps pooleks ja antagu kummalegi naisele üks pool”. Vale ema oli nõus kohtuotsusega ja õige ema oli lapse päästmiseks nõus temast loobuma, andma teisele. Nii sai Saalomon teada õige ema, kellele ta ka lapse määras.

Kui Eestis valitseks praegu Saalomon, siis võiks tema otsus tselluloositehase praegu plaanitavasse asukohta ehitamise puhul kõlada nii: „Est-Fori juhtidele ja Eesti valitsusele eraldada elukohad tehase vahetusse lähedusse kohustusega elada seal vähemalt viis aastat pärast tehase valmimist.” Ja me saaksime ilma häälekate vaidluste või kinniste uste taguse vaikuseta teada tõe.

Sest ainus asi, mis saab nii vaikseid kui häälekaid inimesi juhtida, on see tõde, mis saab nad kätte.

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Loe artikleid (3)