Kuidas juhtida, küsitakse teistelt ja endalt nii valitsuseruumis kinniste uste taga kui sotsiaalmeedias ehk internetiveetšel. Mida tähendavad seejuures vastastikku loobitavad tuttavad fraasid nagu „häälekas vähemus” või „vaikiv enamus”? Kui asjasse süveneda, siis on näha, et emakeele kasutamisega on nagu veejoomisega – iga lonksu ajal ei mõtle inimesed, et see on H2O, mõeldakse millelegi hoopis muule!
Sammuks edasi võib lugeda seda, kui süvenejad küsivad, et kuidas siis tuleb juhtida seda vaikivat enamust või kuidas on võimalik saada hakkama hääleka vähemusega? Eriti siis, kui algab kirglik ja kaua kestev mõne valusa teema üleüldine arutamine à la Rail Baltic, Eesti mets, emakeel, laulupidu, puidutehas Emajõele ülikoolilinna külje alla jms.
Siseneme mõistete labürinti. Kes on tegelikult kes?
Häälekateks vähemusteks tuleb kahtlemata kõigepealt nimetada valitsust, parlamenti ja ka kohalikke volikogusid. Nende hääl kostab pidevalt, kõvasti ja kaugele. Esimest on Eestis alla kahekümne isiku, teist 101 ja kolmandaid lugegu igaüks oma elukohas. Ah et mandaat on saadud enamuselt, mis muudab ka hääle automaatselt enamuse hääleks? Jah ja ei, sest teatavasti on Eestis võimalik pääseda valitsusse üldse ilma rahva mandaadita. Ja parlamenti nii neljakümne tuhande kui ka neljakümne häälega. Aga puutumatus ja häälekus on pärast mõlemal võrdselt tagatud, „kui aga ise mees oled” nagu rahvas ütleb.
