Olen see aasta märganud ratturitega õnnetuste sagenemist, kuid seal kõrval tundub mulle, et tegelikult liigume positiivses trendis, mis puudutab ratturite ja juhtide omavahelisi suhteid.

Kui rääkida rattaspordikauge inimesega, siis jääb kajama mõte “Kuidas te julgete sõiduteel sõita, kõigi nende autode vahel?”. Kui rääkida alles rattaspordiga alustanud inimesega, siis ka tema pelgab autosid ning liiklust. Aga kui sama teema tuleb jutuks aastaid maanteel rattaga veerenud inimestega, siis nad väga selgelt kinnitavad, et meie liikluskultuur on läinud märgatavalt paremaks – arvestavamaks. Viimasele kirjutan ma ka ise alla. Kuigi see ei tähenda, et enamus trennides ei tekiks vähemalt ühte olukorda, mis võib potentsiaalselt halvasti lõppeda. Ent nii on see ka ju autoga sõites. Õnnetused juhtuvad eelkõige siis, kui kumbki osapool ei pane tähele tekkinud situatsiooni. Tavaliselt siiski üks märkab, reageerib ja kerge ehmatusega asi lahenebki – teine osapool ei pruugi adudagi, et mingi ohtlik olukord oli, sest ta ei pannud tähele.

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)