On aasta 2016, Rio olümpiamängud ukse ees, kui üks Eesti rattamaailmas täiesti tundmatu naine, Janika Lõiv (31) osaleb Eesti meistrivõistlustel maastikukrossis ja saab seal 13 naise konkurentsis 5. koha. Kaks kuud hiljem ütleb ta välja, et tema siht on Tokyo olümpia! Viis aastat hiljem, 2021 maikuus avaldatakse olümpia kvalifikatsiooni tulemused ja esimest korda ajaloos on Eesti naised maastikukrossis kindlustanud endale koha olümpiamängudel. See on emotsioonivaba kokkuvõte ühe naise pürgimusest oma unistuste täideviimisel. Janika Lõiv kergitab natukene eesriiet, et näeksime seda protsessi ka tema pilgu läbi.
Sa otsustasid püüelda olümpiale, kui olid rattaspordiga tegelenud alles paar aastat ja polnud saavutanud veel Eesti meistri tiitlitki – kust tuli selline (sihi)kindlus ja tahe?
See on hea küsimus. Ega see alguses minu idee ei olnudki. Nagu meil üldiselt kombeks, tulevad hullud ja suured ideed minu abikaasalt. Mina olen tavaliselt esimese hooga neile vastu. Mingi aja pärast suudab ta need aga mulle maha müüa ja siis tekib meil ühine usk ning hakkame koos pingutama. Rattaspordis olümpiale pürgimisega oli meil täpselt sama teema. Eks ma pidasin teda alguses hulluks, aga kui nägin, et ta ei tee nalja ja võtab asja ise tõsiselt, ei jäänud mulgi muud üle. Kui sa juba millegi sees oled ja oma hinge sinna paned, siis sealt edasi tekib lihtsalt motivatsioon, sihikindlus ja jäägitu panustamine.
