Kumu suvenäitusest “Kunst on disain on kunst”, mille mõte on näidata, kuidas Nõukogude Eestis disainerlik mõtteviis ja loomemeetod väljendusid kontseptuaalsetes teostes, õhkub üksjagu nõukanostalgiat, aga ennekõike rõõmsat optimismi, mida toona pead tõstma hakanud keskkonnaprobleemid ning maa ja linna vastandumine liiga palju varjutada ei suuda.

1970.–1980. aastate Eesti disaini iseloomustab suur ühisosa kunstiga ning kunst oli ka see, mille abil tõstatati disainiprobleeme ja otsiti neile lahendusi. Saali sisse astudes näeb tööde juures samu nimesid, mida võib kohata ka Arhitektuurimuuseumi või ETDMi näitusel. Piirid disaini, kunsti ja arhitektuuri vahel olidki nendel kümnenditel palju hägusemad. Näitusel avaneb maailm, milles elavad kunstnikud võisid ühel päeval luua tarbekunsti, mida toodeti tuhandeid eksemplare ja müüdi üle kogu Nõukogude Liidu ning järgmisel päeval luua teose, mis tahtis võtta vastutust tarbimishulluse eest ja maailma parandada.

Kõlab skisofreeniliselt? Seda näitus kindlasti pole, kuid sürrealistlikke plakateid ja futuristlikke objekte on üksjagu tänaseks klassikaks muutunud keraamika kõrval. Sest 1970. ja 80. aastad, millele näitus keskendub, olidki meeletult vastuolulised aastad. Ühelt poolt jälgiti kosmoses toimuvat kohati suurema huviga kui seda, mis käis maa peal (mida kinnitavad Lea Walteri villased seinavaibad “Mars” ja “Maa” 1974 – ka viimane kujutab Maad kosmosest vaadatuna), teiselt poolt hakkasid kerima protsessid, mis Eestimaa peal toimuvat totaalselt muutsid. 

Maa ja linna vastasseis

1980ndate Eestist teavad ka need, kes seda aega ise näinud pole, fosforiidisõja-aegset loodusliikumist ja iseseisvuspüüdlusi.

Sellel näitusel jalutades sain aru, et praegu Eestit – tegelikult kogu maailma lõhestav – maa ja linna vastasseis oli tegelikult kohal juba siis, ainult et siis oli veel võimalik fosforiidivastases sõjas ja Balti ketis seistes leida jalgrattaentusiastidel ja õlitehase rajajatel; rahvusvahelise IT-äri ülesehitamisest ja Soome ehitustöö-otsast unistajatel; traditsioonilise perekonna eest seisjatel ja LGBT+ õiguste aktivistil leida mingidki ühised eesmärgid ja unistused. 

Muutuva maailma energiat ja erinevate vaadete põrkumist on sellele vaatamata näitusel kuhjaga. Ühed tahtsid ehitada suuri kortermaju ja teised – täpsemalt Elo-Reet Järv – tegid ökoloogilistest probleemidest rääkivat kunsti nagu näitusel eksponeeritud nahkskulptuur “Vaade Lasnamäelt merele” (1988). Ühed tahtsid puutumatut loodust ja rohelist linna, teised hiilisid rohelusse torusid ja poste paigaldama nagu Toomas Vindi loodusvaadetel.

Linnastumine ja autostumine pole üldse nii uued probleemid ja küsimus, kuidas koos edasi elada, ka mitte üleöö päevakorda kerkinud. Need olid õhus juba pool sajandit tagasi, need olid kunstis ja disainis aktuaalsed küsimused – millele paraku järgmine pool sajandit pole suurt rohkem vastuseid andnud kui toona olemas oli, pigem küsimusi juurde toonud. Lasnamäe ületas mõne aasta eest märkamatult 100 000 elaniku piiri, aga enam ei taha keegi seda peatada. Kuid sellel näitusel on suure linna mastaapsus ja masinlikkus veel võluvad, vähemalt Jüri Kase ja Sirje Runge värvikatel töödel. Vaatamata õhus olnud probleemidele on kogu näituse meeleolu ikkagi väga optimistlik, rõõmsalt värviline, uljalt eksperimenteeriv. Õhus oli nii paljude uute võimaluste aimdust. 

Kui möödunud aasta lõpus avatud Eesti läbi aegade suurimal kodumaise disaini ülevaatenäitusel “Sissejuhatus Eesti disaini” tekitavad publikus üksjagu nõutust möödunud sajandi kespaigas sündinud ratsionaalsete Vasara kannude, Volta õliradiaatorite, Tarbeklaasi nõude ja tänapäevaste asjalikult keskonnaprobleeme lahendada üritavate rõivaste ning minimalistliku keraamika vahele paigutunud 70nadte ja 80ndate pööraste vormide ja värvidega mööbel ja valgustid, siis Kumu näitus asetab needsamad asjad konteksti. Muidu päid pöörama panev Maile Grünbergi tool on sellele näitusel täiesti normaalne, isegi tavaline.

Ainult hitid

Oli popkunsti kõrgaeg. Nõukogude kooliga, pigem praktilise suunitlusega ja tihti disainil piiril kõndivat kunsti loonud autorid ei suutnud või tahtnud oma olmeteemasid päriselt selja taha jätta ning tulemuseks oli kunstiuuendus, mis siiski jäi veel kõigile arusaadavaks läbi argiste ja tuttavlike vormide nagu toolid ja taldrikud. See näitus oleks külastaja mitmel korral muigama pannud siis ja paneb ka täna. 

Üks enam elevust tekitavaid teoseid on Ene Parsi 2,3 meetri pikkune rahvusmustritega kootud sõrmik (1982), mis mängis rahvusluse ideega juba siis, kui rahvusriigist ei julgenud keegi unistadagi. Oma tavasuuruses nii argine ese, mida tollase disainiteadmisega keegi isegi disaini aspektist poleks viitsinud analüüsida.

Ent ootamatult mõjub see (maru)rahvusluse teema sama pingestavalt ja erinevaid arusaamu põrkuma panevalt täna kui kinda kudumise ajal.

Mitmed toonased kuumad nimed on (taas) väga aktuaalsed täna. Kui vahepeal jõudis ehk peale kasvadagi põlvkond, kes Malle Leisi näitustel polnud käinud, siis viimase aastaga on tema nimi taas igaühele tuttavaks saanud. Sama lugu on ilmselt Tõnis Vindi piimaplakati või Andres Toltsi Kreenholmi tekstiile kasutades loodud teosega. Teises ajas ja kontekstis kõnevatavd need ikka veel.

Kui see näitus oleks kontserdi kuju võtnud, võiks öelda, et kõlavad ainult hitid.

Näituse “Kunst on disain on kunst”  kuraatorid on Eda Tuulberg ja Karin Vicente, näituse kujundaja Katrin Koov, graafiline disainer Maria Muuk. Näitus jääb Kumus avatuks 3. oktoobrini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (260)