Need uued ulmelised kilovatihinnad ei ole tegelikult üldse ulmelised. Võib-olla oleme hoopis vahepeal harjunud elama ulmelises maailmas, pooltasuta…
Kord elasin paar aastat (sealhulgas talved) majas, kus polnud elektrivoolu. Polnud seal ligilähedalgi liini ega posti, maja oli liiga üksi liiga kaugel metsa sees. Omal ajal (kuue-seitsmekümnendatel), kui igale poole need liinid veeti, jäeti sinna vedamata ja nii jäi. Mina teadsin, et ega ma eluks ajaks sinna elama ei jää, maja ei kuulunud ka mulle, minu jaoks oli see niisugune elueksperiment. Elu keset metsa. Elektrivoolu puudumine polnud küll otseselt see, mida ma otsisin, lihtsalt juhtus nii olema. Otsustasin, et saan hakkama. Vanasti ju ka… Ei, ega ma ei mõelnudki, et elan nagu vanasti. Ma ei usu seda nagu-vanasti elamist. Me ei oska seda enam. Me ei ole enam need inimesed. Ei saa hakkama. Ja noh, ega ei peagi. Ja võib-olla, kui tõesti peaksime, siis äkki saaksime kah…
