Kirjanik ja kirjandusteadlane Arne Merilai näitab kodukandi külaelu kogu mahlas ja õites, piirituses ja virtsas: suumime sisse Liinakuru Lõuna-Eestis, nüüd ja natuke aega tagasi.

Kui Visela hajaküla elas, siis ta elas, aga nüüd on ta suht ammu välja surnud. Peresid, talusid, siia-sinna pillatud asukaid muidugi on, et põllud on viimastel aastatel päris kenasti haritud ja lademes lageraieid tehtud, aga ei ole suurt omavahelist suhtlust. Isegi vargapoisse ei uita enam eriti ringi, kes olid – tagantjärele mõistes – vaesestuva maaelu eelviimane ellujäämiskarje. Kuigi päris viimast sõna ei ole siiski veel välja hõigatud. Sest õnneks toimub nüüd midagi me naabruses Ilmjärve pool, kus Naruski Esmar, Priit Jaagant ja teised ettevõtlikud on elu sisse puhunud Kappermäe külaseltsile Lokumärdil. Sinna alla jääb ju ajalooliselt ka Liinakuru. Enne sõda kuulus me talu ikkagi Sangaste valda, olnud maa poolest isegi valla kõige larakam. Ja jumala asjus käis algupärane pererahvas Rosenbergid pigem sealsamas Ilmjärve õigeusu kirikuköksis, mitte Urvaste või Sangaste luteri kantsis. Linnulennul ei ole meil külaseltsiga vahet vast rohkem kui kaks kilti. Seal on puhkpillid ja kandled, külalisloengud ning kunstilised töötoad, taevasse küündivad jaanituled ning tegus Kaitseliit.

Vana vabariigi ajal olnud aga Restu-Madise meiereirahval külaselts Siirius, kus tehti ka harrastusteatri näitemänge. Koguni murutõnise plats valge võrguga olnud. Külalapsed saanud Kawe poolt kingiks kommi, vastutasuks tehti firmale sanglepalaastust kommikaste. Huvitav, et Siiriuse nimi kandus üle ka kohalikule kolhoosile Koigus, millest hiljem kujunes Kuldre suurmajandi osakond. Ei saanud kommunistid pihta, kui kohatu selline ülekanne oli. Teadjamad aga hoidsid küllap moka maas ja tegid ilmsüüta näo. Kõlbas küll kodanline nimi üle võtta uue nõukogude elukorralduse poolt. Siiriuse-nimeline looduskaitse all olev, Eesti kõige jämmem arukask kohas Koigu – Vidrike tee ääres pikka aega ja oli tammelehesildiga tähistatud.