Minu kodutalu endine peremees oli tõsine maainimene, kelle jaoks neid linde, keda patta panna ei kõlvanud, olemas polnudki. Sestap ei olnud mul talu ostes aimu, et kauba peale saan mitu paari põldvarblasi. Nüüd oleme selle pruune barette kandva värvuseltskonnaga juba aastaid ühe katuse all elanud, ega ole nende kõige intiimsemadki eluavaldused fotograafi eest varjule jäänud.
Suveharjal peavad põldvarblased pulmi. Juba teisi sel aastal. Esimene pesakond sai enne jaanipühi tuule tiibade alla, neid nägi siis aiateedel keksimas ja kõike, mis vähegi söödavat meenutab, nokaga proovimas – äkki kõlbab? Vanalindu nähes tormati valjusti sirtsudes tema juurde kõhutäidet manguma. Aga enam pole sellele loota, järelpõlv peab ise toime tulema ja kui nad muidu aru ei saa, teeb nokavops asja selgeks. Ussikeste asemel viivad isa-ema nüüd räästaalusesse pessa värskeid ebemeid ning sulgi, kohe ilmub sinna ka mitu pruunitäpilist muna. Kui nendest pojad välja hautud ja kaela kandma kasvatatud, ongi sügis ukse ees.
Jõuab talv, siis võtan oma värvupered talu moonale. Mida ma neilt vastu saan? Üht võin öelda: palju meeldivam on hommikuti akna tagant kostva sirtsumise kui äratuskella tärina peale silmi lahti teha.
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud:
- Hulgulinnud talvikesed
- Hallrästa amps
- Suure nokaga lind
- Kuldnokk, kevade kvintessents
- Rähnipapa väljalend
- Siristaja
- Suitsupääsuke, rahvuslind
- Marjamaias
- Silksolk
- Urvalind, talvekuulutaja
- Must rästas valgel lumel
- “Puudel õitsevad leevikesed…
- Armunud paar
- Pöialpoiss on kõige kangem