Näitusearvustus. Prügi kui väärtuslik võimalus. “Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad”

Fotol vasakul: Riina Õun / Riina O. Biojäätmete ümbertöötlemine moetoodeteks. 2020. Autori loal. Paremal: Siim Karro, Erki Nagla. Seenmaterjalist taburet Myce. 2019. Autorite loal. Foto: Johan Huimerind.

Niimoodi ühele näitusele kokku kogutult annavad Eesti disainerite püüdlused jäätmevabalt või jäätmetest uusi materjale toota igatahes väga positiivse laengu, ent kerkib ka küsimus, miks me ikkagi neid aasta-paar tagasi sündinud asju näeme vitriinis, mitte tänaval inimestel seljas või kodudes-kontorites.

Keskkonnahoidjate appikarjed ja jätkusuutlikkuse mainimine on paljude jaoks muutunud juba tüütuks fooniks ning eks teab ju iga Indias käinud inimene, et kui isegi seal prügisurma ei surda, oleme meie sellest ikka väga mitmete põlvkondade kaugusel. Tõsiselt rääkides on aga väga tänuväärne, et kodumaised disainerid sellele probleemile uusi materjale leiutades lahendusi pakuvad ajal, mil suur osa maailmast on valmis keskkonnale käega lööma. Adamson-Ericu muuseum toob killukese nendest muidu laiema publiku ja tootmisettevõtete eest peidus olevatest püüdlustest näitusesaalis välja.

Adamson-Ericu muuseum on loogiline koht, kus eksponeerida põnevat tarbekunsti – ülimalt mitmekülgne Adamson-Eric oli võrdselt tugev nii maalikunstis kui peaaegu kõigil tarbekunsti- ja disainialadel, nagu kinnitab ka muuseumi püsinäitus “Adamson-Eric. Modernism ja mitmekülgsus”. Ent maja eri korrustel avanev pilt on siiski väga erinev: “Mõjukas materjal” toob vaatajate ette autorid, kelle teostes pole kesksel kohal kontseptsioon või idee, vaid aines, millest teos on loodud. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (208)