Fotolugu: must rästas valgel lumel

Musträstas. Foto: Arne Kiin.

Peale esimest suuremat lumesadu on aeg aias mõned sügisest maha jäänud õunad lume alt välja lükata. See annab rästastele märku: siin on laud kaetud! Siis jääb üle ainult varjesse pugeda, kaamera valmis seada ja kannatlikkust varuda. Varem või hiljem, aga rästad ei jää tulemata.

… Aeg venib. Pool tundi, tund. Külm hakkab ligi tükkima. Eemal metsatukas lobisevad harakad, tihane toksib pekitüki kallal. Kui kõrv valvet peab, võib mõtetel rahulikult rännata lasta.  Kärsitusega pole selles ametis midagi peale hakata. Loodusfotograafi kümnest käsust üks võiks kõlada umbes nõnda: kui küllalt kaua oodata, siis võib ükskõik mille ära oodata.

Nii seegi kord. Pooleteisetunnise ootamise järel kostab naabritalu poolt teravat kädinat. Rästas on liikvel. Veel vähe aega ja õunapuu lumisele oksale laskub süsimust lind, nokk ja silmaääris erekollased. Seal ta on, musträstas, vana isalind.

Rästas pöörab pead siia-sinna, uurib teraselt ümbrust. See on otsustav hetk. Vähimagi kahtluse korral järgneb lõikav kisa ja pakkulend. Varjes hoitakse hinge kinni, objektiivi liigutamise peale pole mõeldagi. Viimaks saab nälg võitu, rästas lendab maha ja asub õunte kallale. Söömine hõivab suurema osa linnu tähelepanust, nüüd võib pildistaja tööle asuda.

Musträsta eine kestab seekord veerand tundi, kaamera mälukaardile koguneb selle ajaga paarsada kaadrit. Küllalt saanud, lendab lind maja taha kuusehekki kõhutäit seedima. Ka pildistaja ronib varjest välja, sirutab kangeks jäänud selga. Toa poole astudes on silmade ees aurav kohvikruus ja peas mõte – kui rästas homme tuleb, on ta juba julgem.

Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud: