Kultuurisoovitused on rubriik, kus Edasi pakub “vähem on rohkem” põhimõttel ideid vaba aja veetmiseks. Püüame infotulvast välja noppida mõned omanäolised ja põnevad sündmused, mis võiksid uudishimulikule ja peavoolust kõrvalegi kiikavale lugejale huvi pakkuda.
Kunst. Ukraina Tallinna tänavatel
Mondo ja Clear Channeli koostöös jõudsid juuni lõpus Tallinna tänavatele Ukraina illustraatorite tööd sõjast ja põgenemisest. Sügavalt puudutav ning isiklik näitus “Põgeneda?” peegeldab üheteistkümne Ukraina kunstniku kogemusi ja tundeid alates sissetungi eelõhtust. Töid näeb ka sotsiaalmeedias ja veebilehel mondo.org.ee/ukraina.
Näitusel osaleva auhinnatud illustraatori Tanya Yakunova sõnul on tal nüüd keeruline kujutada midagi peale sõja: “Ma ei suuda peaaegu mitte midagi muud joonistada, kuna mu pea on sõjalugusid täis – õõvastavaid või kangelaslikke. Ukraina jaoks on see sõda olemuslik, nii et kogu mu tähelepanu on sellele suunatud. Tunnen, et see on minu kohus kunstnikuna, minu meetod Ukraina riigi ja ukraina kultuuri eest võitlemiseks. Teine põhjus on teraapia. See valu ja viha, mida tunnen, on vaja kuskile panna ning illustreerimine on minu viis meie uue tegelikkusega toime tulla.”
Kõik näitusel osalevad kunstnikud – Anna Sarvira, Julia Vus, Daria Filippova, Mari Kinovych, Maria Foya, Oksana Drachkovska, Olga Shtonda, Jenya Polosina, Julia Tveritina, Nataliia Shulga ja Tanya Yakunova – on Ukraina illustraatorite klubi Pictoric liikmed. Pictoric loodi 2014. aastal eesmärgiga Ukraina illustraatoreid, graafilisi disainereid ja kunstnikke rahvusvaheliselt tutvustada.
Näituse koostaja Aliine Lotmani sõnul kujutavad tööd Ukraina uut valusat reaalsust ning annavad aimu, mida tegelikult tähendab vajadus põgeneda: “Neid töid vaadates ei ole võimalik ükskõikseks jääda. Kunst aitab mõista isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid – et uudistes kajastatavate numbrite taga on päris inimesed ja rindelõikudeks muutunud kohanimed olid varem kellegi kodutänavad. Sõda kestab ja ukrainlased vajavad jätkuvalt meie vankumatut toetust.”
Film. Uus Eesti ulme
30. juunil esilinastus noore filmilavastaja Andres Kostivi lühimängufilm “Crush”. Koos kaaslavastaja Martin Kirsipuuga tehti linateos Kaur Riismaa stsenaariumi põhjal, peaosades mängivad Tanel Ting Kuressare Teatrist ja Elar Vahter Rakvere Teatrist.
Film toob vaataja ette lähituleviku kaubakeskuse, kus ootamatult ristuvad kahe mehe teed. Neil tuleb langetada otsustav valik ja seista vastu ähvardavale ohule.
“Tegemist on humoorika lühimängufilmiga, mis sai üles võetud 2021. aasta suvel vaid kolme võttepäevaga. Film on minu soov anda oma väike panus Eesti filmile ja näidata, et ka pea olematu eelarvega on võimalik täna filmi teha. Kas ka head, seda saavad juba kriitikud otsustada,” ütles Andres Kostiv saateks.
Näitus. Seinad täitusid siiski
Märtsis sõjavastase solidaarsusžestina Kumu kunstimuuseumis tühjalt avatud näitus “Mõtlevad pildid” on täitunud piltidega. Väljapanek kutsub külastajaid tutvuma balti kunstnike kontseptuaalsete teoste ja Moskva teisitimõtlejate loominguga. Enamus väljapanekust on Eestisse jõudnud tuntud Ameerika kunstikoguja Norton Dodge’i kollektsioonist New Jerseyst.
Mitmeid nõukogude aja võimukriitilise kontseptuaalkunsti tuntumaid näiteid Ilja Kabakovilt, Viktor Pivovarovilt, Erik Bulatovilt ja Irina Nahhovalt eksponeeritakse Eestis esimest korda. Mõni näitusel väljas olev sari on Ameerika ja Euroopa kunstikogude vahele laiali pillutatud ning kohtub uuesti Kumu näitusel. Sel viisil saavad kokku näiteks läti kunstniku Miervaldis Polise sarjad “Polis Venise” (“Polis Veneetsias”) ja “Kolosside saar”, mille osad kuuluvad praegu Zimmerli Kunstimuuseumile New Jerseys ja Zuzānsite kunstikogule Lätis.
Leonhard Lapini seitsmekümnendate lõpu efektne maalisari “Märgid” on Eestis tervikuna eksponeeritud esimest korda, sest Norton Dodge omandas sarja nõukogude perioodil ning see sattus Ameerika Ühendriikidesse.
Teoseid lisandub ekspositsiooni iga kahe nädala tagant augusti alguseni. Muutunud kontseptsiooni ja lahendusega soovib muuseum esitada küsimusi kaasaja sündmuste kohta ning panustada arutellu kultuuri rolli üle kriisiolukorras.
“Tegime seda näitust hoopis teistsuguses maailmas, kui algselt planeeritud ning kus Moskva ja Baltimaade dialoogist kõnelemine omandas täiesti teise tähenduse. Tühi saal osutas selle dialoogi võimatusele uues geopoliitilises olukorras. Samas on näitusel esinevad Moskva kunstnikud mitmekesise etnilise ja kultuurilise taustaga, elavad juba aastakümneid lääne kunstikeskustes ning ei esinda mingil viisil tänapäeva Venemaad,” tutvustavad kuraatorid Liisa Kaljula ja Anu Allas protsessiks kujunenud näituse taustamõtteid.
Raamat. Uus “Sõda ja rahu”
Varraku “Moodsa aja” sarjas ilmub juulis Prantsuse-Ameerika tippkirjaniku Jonathan Littelli “Eumeniidid”, mille on prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik.
“Eumeniidid” on kui meie aja “Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab üle kahe tuhande reaalse ja veidi vähem reaalse isiku Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites.
Kuid ometi ei ole ajaloolise tõe tuvastamine selle romaani peamine eesmärk. Sõdu ja konflikte käsitletakse ilukirjanduslikes tekstides enamasti ohvri vaatepunktist. Littell aga kujutab end SS-Obersturmbannführer Max Aue teadvusse. Oma intervjuudes tsiteerib autor tihti neid Georges Bataille’ sõnu: “Me ei ole ainult timukate võimalikud ohvrid: timukad on meiega sarnased inimesed. Me peame endalt küsima: kas meie olemuses on midagi, mis seesuguse õuduse võimatuks muudaks? Ja me oleme sunnitud vastama: ei, tõepoolest mitte midagi.”
“Jonathan Littell paneb mõtlema inimeseks olemise võimaluste ja võimatuse üle maailmas, kust sõda ja barbaarsus endiselt kuhugi kadunud ei ole. Kuidas saadakse koletiseks? Näib, et väga lihtsalt. Aga miks? Ja miks just mõni tundlik loomus kurja ahvatlusele nii kergesti järele annab? Teine maailmasõda tundus ammugi olevat ajaloo riiulile tolmuma pandud juhtum. Tuleb aga välja, et ta pole seda mitte,” kommenteerib teost Tõnu Õnnepalu.
Le Nouvel Observateur on nimetanud teost uueks “Sõjaks ja rahuks”, Le Figaro aga kaasaegse kirjanduse monumendiks. Ootame põnevil.
Teater. Noored ja kodutus
Noorsooteatri suvelavastus “Hommikuvalgus” näitab viit tegelast, kes elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas. Neil pole kerge omaseks saanud ruumist välja astuda, kuid see on ainus võimalus täita oma lootusi ja unistusi. Ja armastada. Sest seda igatsevad nad ehk kõige rohkem.
Me kutsume neid kodututeks, kuid neil on oma Koht ja oma inimesed. Koos võitlevad nad elu eest. Aga kelle ja millise elu eest ning kellega, sellest räägib lavastus.
“Hommikuvalgus” on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Autorid Eva ja Indrek Koff, lavastaja Mirko Rajas. Mängivad Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn ja Maria Ehrenberg.
Toit. Kalapoed
Edasi toidu-, veini- ja reisitoimetaja Kadri Kroon
Lihaletid on grillitavast kraamist lookas, aga suvel värske või suitsutatud kala leidmine on ikka veel täielik peavalu.
- Kalaarsenal, Tallinn
Tallinnas on minu lemmik kalapood Kalaarsenal, ei mingeid halle vilukil kalasilmi ega ebameeldivat roiskumamineva kala lõhna. Lahtiolekuajad on lühikesed, aga omanikud Tiit või Indrek see-eest ise kohal ning kvaliteet garanteeritud. Siit saab kaheksajalga nii valmis kui toorel kujul, ja ostma ei pea tervet, vaid saab ka kombitsate kaupa. Kala ei sulatata korduvalt üles ega panda siis jälle värskena müüki. Norrast tulevad kammkarbid. Suitsuahjust võetakse pidevalt kala välja. Külmikud on lookas kohalike väiketootjate suurepärastest toodetest. Suitsuangerjat leidub mitmelt tootjalt, ise tehakse kalamäärded ja krevetisalat. Sügavkülmas on lumekrabi sõrad, krevetid ja muu väärt kraam. Kui kala kõrvale vaja sidrunit või tilli, siis palun väga, kõike leidub. Isegi hapusaia ja šampanjat, oliiviõlist rääkimata. Oleks selliseid tegijaid vaid üle Eesti rohkem.
Kalaarsenal
Arsenali keskus, Erika 14, Tallinn
Avatud: E–R 12–19, L–P 12–17
Tiit: +372 5561 8196, tiit@kalaarsenal.ee
Indrek: +372 5563 2428, indrek@kalaarsenal.ee
- Kalle Kalapood, Muhu
Kohe Muhu Pagarite kõrval Liival asub Kalle Kalapood. Kohaliku huumorisoonega Kalle reklaamib oma poodi suure sildiga ”Siin ei ole kalapood”, mis võib amatöörkliendid eemale peletada, aga tõeline kalasõber leiab kala ikka värske kala lõhna järgi üles. Fakt on see, et mida Kallel poes pole, seda saartel hetkel kalurid välja ei püüa. Valikus on lisaks värskele kalale ka ise suitsetatud ja kuivatatud kala. Kalle Kalapoe naiste kalarookimisoskus on legendaarne, fileed leidub säinast, haugist ja ahvenast, selle suve hitt-toode on kalakaabe, midagi äkisetaolist Pähkla forellist. Naabersaarelt tuuakse kalapoodi justnimelt Pähkla forelli, mis on kõige puhtama maitsega kasvatusekala Eestis. Kalapoe naised müüvad letis ka enda vabakanade, pardi- ja hanemune ning isetehtud kalapirukaid nii küpsetatuna kui sügavkülmast kaasa. Kalle Kalapoe leti heeringapurgid on absoluutselt kohustuslikud värske kartuli kõrvale.
Siin Ei Ole Kala Pood FIE Kalle Kreis
Liiva küla, Muhu
Avatud E–P 10–18
+372 5453 2733
