Ajakirja #13 tutvustus: õunapuude õitsemisest

Mulle on tugevalt mällu sööbinud mõne aasta tagune hetk, kui veetsin ühel kevadperioodil rohkem aega maakodus.

Ma polnud aastaid looduse tärkamisele sedavõrd isiklikku tähelepanu pööranud, jah, märgates küll lume sulamist ja nautides soojemaid ilmu, aga siiski olles oma tähtsates asjades kinni. Kuni avastasin end ühel kevadhommikul õunapuu eest ja sõna otseses mõttes ahhetasin. Milline ilu! Milline pulbitsev elu! Ma ei suutnud meenutada, millal varem ma sellisest lihtsast asjast nõnda vaimustusin. Küllap neid oli, aga see hetk on jäänud meelde – õunapuu õitseb, mõelda vaid! See paarinädalane aeg möödus igal hommikul esimese käiguna külastusega õunapuu juurde, et tähelepanelikult muutusi uurida – milline õienupp kui palju on eelmise päevaga võrreldes avanenud. Olin lummatud õunapuu ilust ja rahust, mida see tegevus endaga kaasa tõi.

Seni tundus see kõik iseenesestmõistetav – mis sest ikka vaadata, õunapuu õitseb minutagi (ja õitseb edaspidigi) –, aga tol kevadel oli see teistmoodi. Looduse tärkamise märkamisega muutus midagi ka minus endas. Iga päevaga aina enam avanevad õied avasid midagi ka minu sees.

See pani mind mõtlema, kas me inimestena (suhetes kolleegide, sõprade, lähedastega) pole ka mitte harjunud kõike äkki liiga iseenesestmõistetavalt võtma. Ja kas pole mitte nii, et hakkame midagi väärtustama alles siis, kui need asjad käest hakkavad libisema?

Millest seekordses numbris kirjutame?

Ajakirjas on tavapäraselt arvamuslugusid, intervjuusid, analüüse, pikemalt läbi kirjutatud artikleid. Numbrile annab tänane maailm aktsendi, aga püüame pakkuda huvitavat ja arendavat lugemist väga erinevatel teemadel. Esikaane autor on Veiko Tammjärv.

Sisusse on panustanud üle 40 autori ja alljärgnevalt vaid väike valik suurematest lugudest. Numbri pealooks oleme valinud Ilmar Raagi essee Mariupoli kaitsjatest. Samuti tõstaksin esile Tiina Kaukvere suure loo integratsiooni teemal, Jüri Saare loo opritšnikutest Vene riigivõimu olemuse paremaks mõistmiseks, Kadri Liigi analüüsi Saksamaa Vene-pollitika kohta ja Peeter Koppeli analüüsi majanduskasvu ühest juurpõhjusest demograafiast. Ajakirjas on kaks pikka põnevat vestlust, mis paberisse mahtusid umbes poole ulatuses ning mille täismahus avaldame Edasi veebiajakirjas juuni jooksul – Viljar Arakas vestleb Taavet Hinrikusega ning Raivo Vare André Küüsvekiga. Suur kunstilugu on Maarit Murkaga ja suur moelugu Oksana Tanditiga. Ajakirjast leiab ka Peep Vainu Urmas Purde mälestusele pühendatud loo. Spordijutt on Eesti särtsaka sprindikuninga Karl Erik Nazaroviga.

Seekordse numbri novelliks on Edasi novellivõistluse võidutöö “Avokaado”, mille autor on Ave Taavet. Muuseas, juunikuu teises pooles tasub poodidest küsida ka Edasi novellikogu, mis sisaldab toimunud konkursi parimaid palasid ja ka varasemalt veebis ilmunud novelle, kokku 33 lühijuttu.

Lõpetuseks elutervet huumorit. Sattusin sotsiaalmeedias hiljuti anekdoodile, mis ennustab valgete jõudude vääramatut võitu, sest see, kelle käes on huumorivõtmed, on alistamatu.

Putin saadetakse pärast surma põrgusse.
Kuna ta käitub seal hästi, lubatakse tal korraks Moskvasse minna. Jalutab siis Putin veidi, läheb baari, tellib pitsi viina ja küsis baarmenilt:
“Kas Krimm on meie oma?”
“Jah, Krimm on meie,” vastab baarmen.
“Aga Donbass?”
“Jah, Donbass on ka meie.”
“Kas Kiiev on ka meie oma?”
“Muidugi, ikka meie.”
Putin võtab mõnuga pitsi lõpuni ja küsib:
“Kui palju ma võlgnen?”
“100 grivnat.”