“Inimesed ei muuda oma seisukohti,” ütleb Daniel Kahneman loengus koostöö võimalikkusest ja kriitikast rääkides. Lahenduseks pakub ta vastandlike seisukohtade koostöömudeli ning kirjeldab oma koostöökogemuste näitel, kuidas ta ise selleni aastate jooksul teaduspraktikas on jõudnud ja mis kasu sellest saanud. Lõpetuseks tsiteerib ta Barb Mellersit, kes ütles: “Ära muuda oma meelt, lihtsalt ava seda veidi enam.” Nii tuleb teha ka hambaarsti juures, kui arst püüab katkist hammast välja tõmmata. Muidu jääbki see suhu mädanema.
Daniel Kahneman on Eugene Higginsi emeriitprofessor Princetoni ülikoolis, raamatu “Kiire ja aeglane mõtlemine” autor ning 2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat. Avaldame loengu eestikeelse tõlke, mis esmalt on ilmunud ajakirjas Edge.
Sissejuhatus
Daniel Kahneman sai tuntuks 1970ndatel, mil ta uuris koostöös Amos Tverskyga otsustusvõimet ja otsustusprotsessi. Oma teadusliku pärandi nimekirja loodab ta aga lisada ka vastandlike seisukohtade koostöömudeli, mille kallal on ta töötanud juba 2001. aastast peale. Kahneman pakkus vastandlike seisukohtade koostöömudeli välja alternatiivina kriitika-vastus-vastuväide formaadile, milles praegu sotsiaalteadustes arutelusid peetakse. Ta kirjeldab seda kui heas usus tehtud jõupingutust pidada diskussiooni ühiselt uuringuid läbi viies. Ta toob välja, et vastandlike seisukohtade koostöövormide areng eri teadusharudes on märk sellest, et algamas on murranguline muutus psühholoogia ja teiste teadusharude teadustegevuses. “See on suur edasiminek,” kinnitab Kahneman. (John Brockman)
Daniel Kahnemani loeng: Vastandlike seisukohtade koostöömudel
Minu esimene kogemus vastandlike seisukohtade koostöömudeliga jääb umbes 40 aasta taha. Uurisime abikaasa Anne Treismaniga uut paradigmat, mis hõlmab näivliikumist ja praimimist. See on põnev nähtus. Selle kohta on palju teadustöid ning ka meie tööd on nüüdseks edasi uuritud. Meil Anne’iga oli palju ideid ning me kavandasime mitmeid katseid, millest enamik õnnestus. Ent meil oli üks probleem. Me ei olnud uuritava nähtuse olemuses ühel meelel ja meil oli erinev arusaam, milline on selles nähtuses tähelepanu roll. See vastuolu ei takistanud meil katseid läbi viimast, kuid meil oli keeruline jõuda tervikliku teooriani.
Siis saabus veebruar ja saime kutse osaleda novembrikuisel Psychonomic Society kohtumisel. Ma tegin Anne’ile ettepaneku, et võtame kaks järjestikust 25-minutilist esinemisaega, mis annaks meile terve tunni oma leide tutvustada. Anne ütles: “Aga me ei ole ühel meelel.” Vastasin seepeale: “Kas sa ei usalda teaduslikku meetodit? Teeme lihtsalt katseid, et saada teada, kummal meist on õigus. Novembrini on aega küllalt.”
Näide 1
Niisiis alustasime kriitiliste katsete perioodi. Mul oli enda meelest lihtne plaan. Kavandaksin uuringu, mida Anne ei suudaks seletada, veenaksin teda nõustuma, et minu oodatav tulemus oleks vastuolus tema teooriaga ja me viiksime selle uuringu läbi. Tulemused oleksid just sellised, nagu olin ennustanud. Seal täheldasin nähtust, mida nimetan 15 IQ-punkti eeliseks.
Mõni minut pärast mu tulemuste nägemist leidis Anne usutava seletuse, miks need olid täiesti kooskõlas tema seisukohaga. Anne on ka muidu väga nutikas, kuid neil hetkil muutus ta erakordselt nupukaks. Ta suutis välja käia argumente, mis mul üllatusest suu lahti jätsid. Seejärel kavandasin uue katse ning jälle suutis ta selle oma seisukohaga ühtima panna. Pakkusin aina uusi katseid välja, kuni Anne’i kannatus katkes ja ta mu seisukoha proovilepanekuks ise kriitilise katse kujundas. Jäin ta pakkumisega nõusse. Tulemused tulid täpselt sellised, nagu Anne oli oodanud, kuid nüüd oli minu kord saada oma 15 punkti ja ma lükkasin oma teooria ümberlükkamise ümber. Sellega meie katsetemäng lõppes.
Me tegime novembris kaks head ettekannet, millest kumbki täiendas meie lahkarvamusi, kuid kulus veel kaheksa aastat, enne kui avaldasime nende katsete kokkuvõtte, mis lõpuks pälvis tähelepanu. Minu tollane naiivne usk teaduslikku meetodisse oli jäädavalt kadunud. Sellest loost tahaksin edasi arendada kaht mõtet: 15 IQ-punkti nähtust ja asjaolu, et me mõlema seisukoht jäi samaks.
Miks on nii, et kui lepime eelnevalt kokku, et mingi tulemus on meie teooriale pädev tõestus, siis tulemuse teada saades näeme selles nii palju enamat? Miks me ei suuda ennetada oma reaktsiooni tulemustele, mille realiseerumist me ei oota?
Sellel nähtusel on psühholoogiliselt loogiline selgitus. Nimelt kulgeb inimese loomulik arutluskäik sellest, mida ta usub, edasi võimalike tagajärgedeni. Kui keegi pakub välja põhjaliku kriitilise testi, peate tulemuseni jõudmiseks oma teooriale uue nurga alt lähenema. Uut nurka võib olla keeruline leida, ja peabki olema, sest muidu poleks tegemist tõsiseltvõetava kriitilise katsega. Teisalt järeldatakse tulemus tõenäoliselt vastaspoole teooriast. Lihtne lahendus oleks ajutiselt vastaspoolega nõustuda.
Olukord muutub täielikult, kui jõuate tulemuseni. See on piirav ning sellest tagurpidi oma pisut muudetud teooriani jõuda on palju lihtsam. Ei ole nii, et inimesed keelduvad oma eksimust tunnistamast. Oma seisukohast eksisid nad üksnes selles, et nad ei suutnud näha, et nende katse ei tõestanud midagi. Sellest tulevadki need 15 IQ-punkti. Ettenägematuid asjaolusid on ikkagi võimalik selgitada.
Mulle avaldas muljet ka see, et nii mina kui Anne jäime oma seisukohtadele kindlaks. Olin küll lugenud Kuhni ja Lakatose kirjutisi paradigmade vastupidavusest, kuid ma ei oodanud, et ka väiksemad teooriad on tõenditele vastupidavad. Vaidlustatud seisukohtade visa püsimine on tegelikult palju laiema tähendusega. Võib üsna kindlalt väita, et inimesed ei muuda oma seisukohti nii lihtsalt.
Alustame kahest peamisest valdkonnast, kus inimesed teadupärast oma meelt ei muuda: poliitikast ja religioonist.
Kui küsida kelleltki, miks ta usub seda, mida usub, siis põhjendatakse oma uskumusi. Subjektiivselt kogeme, et põhjendused eelnevad uskumustele, mida neist saab tuletada. Kuid teame, et arutluskäigu kehtivus on petlik. Nimelt ei muutu inimese seisukoht isegi siis, kui algne arutluskäik kukub läbi. Põhjuslikkus on vastupidine.
Inimesed usuvad arutluskäiku, sest nad usuvad järeldust.
Poliitikas ja religioonis on peamiseks tõukejõuks sotsiaalsed tegurid. Me usume seda, mida usuvad inimesed, keda austame ja hindame. See ei ole teadlik otsus kohaneda, et oma tõelisi seisukohti peita. See on tõde. Niimoodi me usumegi. Inimese seisukohad püsivad ka ilma igasuguse sotsiaalse surveta.
Lahkunud Lee Rossi, Stanfordi sotsiaalpsühholoogi klassikalised käitumuslikud katsed tõestasid seisukohtade püsivuse fenomeni. Neis katsetes esitati inimestele kõigepealt tõendeid, mis toetavad teatud seisukohti. Näiteks anti inimestele ülesandeks ära arvata, millised enesetapukirjad on ehtsad, ja seejärel anti tagasisidet nende õigsuse kohta. Inimesed teevad järeldusi sellest, mida neile räägitakse. Need, kes said positiivset tagasisidet, hindasid end palju empaatilisemaks kui need, kes said negatiivset tagasisidet.
Seejärel tagasiside tühistati, öeldes inimestele, et tegu oli eksitusega ja tegelikult testiti nende uskumusi oma empaatiavõime kohta. Ja teate, mis juhtus? Tuli välja, et tõendite eemaldamine ei kaota neist tuletatud seisukohti. Inimesed, kes on kujundanud endale seisukoha, et nad on empaatilised, jäävad oma uue uskumuse juurde ja sama kehtib ka siis, kui inimesed on veendunud, et nad ei oska teiste tundeid väga hästi ära arvata.
Näide 2
Nüüd aga jagan üht isiklikku lugu seisukoha püsivusest, mis on mul tänini meeles. Kümme aastat tagasi, kui olin noor ja ullike, avaldasin raamatu “Kiire ja aeglane mõtlemine”. Üks oluline peatükk selles raamatus käsitles käitumuslikku praimimist. Näiteks oli seal kuulus uuring, kus inimesed, keda pandi mõtlema vanaduse peale, hakkasid kõndima aeglasemalt kui muidu. Tol ajal tundsin, et see on tähtis minu seisukoha kinnitamiseks. Lisaks märkisin, et selle uurimuse autor John Bargh on minu tööd oluliselt mõjutanud.
Selles peatükis kirjeldatud suurejoonelised tulemused märgiti ära enamikus minu raamatu arvustustes ja neid mainiti sagedamini kui midagi muud ka kirjades, mida selle kohta sain. Olin täielikult pühendunud nende tulemuste uskumisele ja nende üle vaieldes tõin välja selle, mida pidasin teaduse vaatest heaks seisukohaks – nimelt et tulemuste uskumine ei ole vabatahtlik, et kui suur ja mitmekesine hulk avaldatud tõendeid toetab mingit järeldust, siis tuleb sellesse uskuda. Ei tohi uskuda ainult neid tulemusi, mis mulle usutavana tunduvad.
Tuleb välja, et mul polnud õigus. Peatükis viidatud uurimused käitumusliku praimimise kohta lükati psühholoogia replikatsioonikriisi käigus suuresti ümber. Mida nende uuringute autorid sellest kõigest arvasid, räägin pisut hiljem. Nagu te ehk aimata võite, ei muutnud nad oma seisukohta. Kuid mina muutsin. Ma võtsin selle peatüki ka avalikult tagasi.
Siiski selgus, et ma muutsin oma seisukohta üksnes tõendite puhul. Mu üldine seisukoht sellest, kuidas mõistus töötab, oli ikkagi sama. Kuigi tõendeid enam polnud, jäi minu seisukoht samaks. Mulle ei meenu, et oleksin mõnd olulist seisukohta muutnud selle tulemusel, et ma ei usaldanud enam käitumusliku praimimise uuringuid, kuigi need tundusid mulle tol ajal üsna olulised.
Siinkohal tahaksingi rääkida vastandlike seisukohtade koostöömudelist.
Mudeli mõte seisneb selles, et inimesed, kes ei ole mingi teadusliku ideega ühel nõul, pühenduvad koos ühise tõe nimel töötamisele kas eksperimenteerides või arutledes. Loomulikult seavad mu väljaütlemised seisukohtade püsivuse ja 15 IQ-punkti efekti kohta teatud piirid sellele, mida vastandlike seisukohtadega koostöömudeliga on võimalik saavutada. Me võime eeldada, et isegi eduka koostöö puhul lõpeb see väheste seisukohamuutustega, ja me võime eeldada, et vastased ei täida oma kohustusi seoses kriitiliste eksperimentidega. Siiski teevad nad seda heas usus, sest saavad 15 lisapunkti.
Kui koostöö vastandlike seisukohtadega inimeste vahel muudab harva nende seisukohti, siis võib tekkida küsimus, mis kasu sellest on. Sellele küsimusele on mitu vastust. Esiteks on vastandlike seisukohtade koostöömudel asendus nii-öelda vihasele teadusele, mis on minu nimetus sellele, kuidas teadusvaidlused tavaliselt toimuvad.
Umbes sel ajal, kui arutasime Anne’iga meie ühise töö objektiivse analüüsi üle, hakkas ka minu ja Amos Tversky töö otsustamise ning valikute teemal tähelepanu pälvima. Ning nagu arvata võib, ei olnud kogu tähelepanu sugugi sõbralik. Kogesin esmakordselt kriitika vastukirjade ja vasturepliikide vastikust ning sain kurnava kogemuse, kui püüdsin kirjutada kaalutletud vastukaja artiklitele, mida pidasin äärmiselt ebaõiglaseks. Vastuolu on kohutav viis teaduse edendamiseks. Kritiseerimine muutub tavaliselt võistluseks, kus püütakse algajaid ja ka edasijõudnuid sarkasmiga häbistada. Taoline vaidlus võib kesta igavesti. Gerd Gigerenzer avaldas oma esimese arvustuse meie töö kohta kolmkümmend seitse aastat tagasi ja see vaidlus kestab tänini.
See, mis teeb enamiku kriitikat intellektuaalselt kasutuks, on keskendumine vastaspoole nõrgimale argumendile.
On tavaline, et kriitikud esitavad karikatuurse kokkuvõtte sihtpositsioonist, lükkavad ümber selle karikatuuri nõrgima argumendi ning püüavad täielikult hävitada vastaspoole seisukoha. On haruldane, et keegi vastustes ja vastulausetes millegagi nõustub. Vihase teaduse tegemine on alandav kogemus. Olen alati tundnud, et kaotan oma objektiivsuse, kui satun arutelus punktide kogumise režiimi. Vihkasin seda nii väga, et lõin endale põhimõtte, mida Amos Tversky pidas vastutustundetuks. Nimelt ei vasta ma vaenulikele töödele. Ja kui esitatud käsikiri mind vihastab, siis ei kirjuta ma sellele arvustust.
Kuna mulle ei meeldinud avaldatud kriitika, oli minu jaoks loomulik, et kui ma ei nõustunud mõne uurimusega, siis pakkusin välja teha koostööd. Seda enam, et mu vastased olid ka mu sõbrad. See on lihtne lugu. Olin avaldanud väite, et inimesed on enda peale vihased suurema tõenäosusega siis, kui nad midagi tegid, kui siis, kui nad midagi ei teinud. Näiteks kui John investeeris ettevõttesse A ja teab, et ettevõttesse B investeerimise korral oleks ta teeninud sada tuhat dollarit ehk rohkem kui Tom, kel oli ettevõtte B aktsiaid ja kes müüs need, et osta ettevõtte A aktsiaid.
Nad on objektiivselt samas olukorras. Siiski üks neist tegi midagi, müüs oma aktsiad, ja teine ei teinud midagi. Ta ei ostnud paremat aktsiat. On väga selge, et sel juhul on üks neist enda peale pahasem kui teine. Vähemalt ma arvasin, et see on selge, ja ka seda tõendavad andmed olid olemas. Tom Gilovich ja Vicki Medvec avaldasid aga järelduse, et vanad inimesed veedavad palju rohkem aega kahetsedes asju, mida nad ei teinud, kui asju, mida nad tegid.
Mul oli vastus: minu 15 IQ-punkti. Väitsin, et vanad inimesed ei ole enda peale vihased. Nende kahetsus on igatsev, peaaegu meeldiv. See pole jõuline emotsioon. Seejärel tegime katse ning selgus, et meil kellelgi polnud õigus. Selgus, et hilinenud kahetsus on enamasti igatsev ning et see võib olla emotsionaalselt jõuline. Töötasin välja protokolli, mida nimetasin vastandlike seisukohtade koostöömudeliks, teadmata samalaadsest koostööst, mille Latham ja Locke viisid läbi 1988. aastal ja mille nad avaldasid omamoodi koostöökatsetusena.
Näide 3
Järgmine taoline koostöö oli aga palju keerulisem. Selles osales Ralph Hertwig, kes oli Gigerenzeri õpilane ja sagedane koostööpartner ning on nüüd tema mantlipärija Berliini Max Planki Instituudi direktorina. Siinkohal vajasime vahekohtunikku, keda me mõlemad usaldasime, ja valisime selleks Barbara Mellersi, kes praegu töötab Pennis. Töö kestis kaua ning oli kohati üsna ebameeldiv, sest nii mina kui ka Ralph tahtsime tõesti võita ega usaldanud teineteist täielikult. Avaldasime vastandlike seisukohtade koostöö protokolli, mis kajastas meie kogemusi, sealhulgas seda, kuidas käsitleda vaidlusi täpsete prognooside kohta, millele olime pühendunud. Tuleb välja, et märkmete tegemine on tõepoolest ülioluline. Protokollis rõhutati, et vahendaja vastutab andmete kogumise eest.
Protokolli olulisim säte nõuab, et osalejad nõustuksid eelnevalt sellega, et esialgne uuring ei ole tulemuslik. Kummalgi osapoolel on võimalik teha ettepanek täiendavaks eksperimendiks, et kasutada ära tagantjärele saadud tarkust, mis tavaliselt muutub kättesaadavaks, kui saadakse ebasoovitavaid tulemusi. Ralph ja mina lõpetasime katse vastastikuse lugupidamisega. Lõpetasime oma töö positiivse noodiga: “Hoolimata ebaõnnestumistest loodame, et seda lähenemist hakatakse kasutama. Ideaalses maailmas tunneksid teadlased kohustust võtta vastu ka vastandlike seisukohtade koostööpakkumine. Toimetajad nõuaksid, et vastaspooled teeksid koostööd enne sõltumatute arvamuste kirjutamist või selle asemel. Teaduskohtumistel pühendataks vastaspoolega koostööd tegevatele teadlastele aega oma ühiste tulemuste tutvustamiseks. Ühesõnaga loodame, et vastandlike seisukohtade koostöömudel muutub tavapäraseks.”
Isiklikul tasandil oleme Ralphiga sellest ajast saadik südamlikus sõprussuhtes.
Näide 4
Mul oli veel üks vastandlike seisukohtade koostöökogemus Briti majandusteadlastega. Ja tundus, et tekkis üldistus, mis tol ajal valmistas mulle pettumust. Kõik kolm empiirilist koostööd, milles osalesin, päädisid segaste ja ebajärjekindlate tulemustega. Ma usun nüüd, et see tulemus on väga võimalik ja soovitud. Kõikidel juhtudel tegid mõlemad pooled valesid prognoose, mis ei leidnud kinnitust. Nüüd vist peaksin selgitama, miks see hea tulemus on. Leian, et me, teoreetikud, ei ole täielikult teadlikud sellest, mil määral meie kavandatavad ja läbiviidavad katsed on kallutatud meie teoreetilise seisukoha kasuks. Ma ei viita siinkohal toimikusahtli probleemile, sellele, et inimesed varjavad teadusuuringuid, mis neile ei meeldi. Eelarvamused tekivad juba kavandamisetapis. Kaaludes võimalikke katseid, valite intuitiivselt välja need, mis tõenäoliselt toetavad te seisukohta.
Vastandlike seisukohtade koostöömudeli puhul nõuab teine pool katseid, mille tulemused on tõenäoliselt teie jaoks piinlikud, sest teie teooria ei välista neid. Te ei pea nõustuma seisukohaga, et teadus areneb ainult valede ideede ümberlükkamise kaudu, tunnistamaks, et teooria nõrkade külgede paljastamine on kasulik. Maailmas, kus kumbki vastaspool tõenäoliselt järele ei anna, võib olla optimaalne see, et mõlemad eksivad.
Näide 5
Tegin ka kaks mitte-empiirilist koostööd, mille tahaksin siiski välja tuua. Esimene oli kahe inimesega, keda olin pidanud sõpradeks, kes kirjutasid väga agressiivse kommentaari minu avaldatud artikli kohta, mis käsitles kogemuste hindamist. Kui ma nende tööd lugesin, pakkusin katsetuseks välja vastandlike seisukohtade koostöömudeli, ent nad keeldusid sellest. Üks neist ütles, et tema arvates on vastuolu huvitavam. Ma raiskasin palju aega millelegi, mida olin otsustanud mitte kunagi teha, nimelt kirjutasin nende kriitikale vastuse. Päev enne vastuse esitamise tähtaega kirjutasin neile, oma endistele sõpradele, et meie teravmeelsete kommentaaride vahetus kahjustab me kõigi mainet. Ja pakkusin välja ühisosa formaadi, mis asendaks kriitika-vastuväite formaati.
Alustasime sellest, milles olime ühel meelel, seejärel esitasime vastandlikud seisukohad mitmete teemade kohta. Tulemus oli kõigi jaoks tunduvalt parem kui algne variant ja arutelu lõppes viisakalt. Üldiselt on kõigi minu kogemuste ühisjooneks olnud see, et vastaspooled lõpetasid koostöö sõbralikumalt, kui nad seda alustasid.
Minu kõige meeldejäävam kogemus vastandlike seisukohtade koostöömudeliga oli Gary Kleiniga, kes on rakenduspsühholoogide kogukonna intellektuaalne juht. See kogukond oli üsna üksmeelselt vastu tööle, millega olen seotud olnud. Gary on tuntud oma töö poolest ekspertliku intuitsiooni alal, mis on ilmselgelt vastuolus minu ja Amose tööga intuitiivse mõtlemise piirangute kohta. Oli selge, või oleks pidanud olema, et meil mõlemal on õigus. Intuitsioon on mõnikord uskumatult kasulik, ent teinekord vigane. Küsimus on – millal ja millised on selle ime ja vea piirid?
Kutsusin Garyt uurima nende piiride küsimust. See polnud lihtne. Meil kulus kuus-seitse aastat, et kirjutada artikkel pealkirjaga “Ebaõnnestunud erimeelsus”. Nii kaugele jõudmiseks pidime mõlemad ületama oma mõttekaaslaste vastuseisu. Veidral kombel ei tahetud, et me koostööd teeksime.
Selle kuue või seitsme aasta pikkuse raske töö tulemuseks oli kaks positiivset väljundit. Meist said väga head sõbrad ja me leppisime piirides kokku.
Määrasime kolm tingimust, mille alusel saab ekspertlikku intuitsiooni usaldada. Kuid kõige huvitavam tulemus oli ehk see, et me ei olnud tegelikult ühel seisukohal. Gary jäi ekspertliku intuitsiooni austajaks ja mina selle kriitikuks ning meil olid jätkuvalt erinevad põhilised veendumused ja intuitiivne maitse. Eelkõige olime me eriarvamusel selles, mida pidasime naljakaks ja toredaks. Garyle tegid nalja olukorrad, kus bürokraatlikud reeglid põhjustasid rumalaid vigu. Mulle teeb jälle rõõmu, kui üleolevad ja enesekesksed asjatundjad lüüa saavad.
Selle teema üle järele mõeldes püüdsin hiljuti välja selgitada seisukohad, millest ma ei loobu. Leidsin, et neid on kahte liiki: metodoloogilised ja teoreetilised eelistused.
Vaadates, milliseid katsemeetodeid ma eelistan, siis leian, et mulle meeldivad katsed, mis välistavad minu teooriate vaidlustamise. Ma võtan proovikivideks vastu ainult minule sobival viisil tehtud katseid. Ma eelistan lihtsaid ja loomulikke olukordi ning konkreetset katsekujundust ehk subjektidevahelist uuringut. Ma ei võta väga tõsiselt teiste meetoditega saadud tulemusi, sest ei pea neid tõepärasteks. Ainsad tõelised tulemused on need, mis tulevad minu eelistatud meetoditest. Avastasin, et olen põhjendamatult kangekaelne nende metodoloogiliste eelistuste suhtes, mis loovad pinnase, kus tunnen end mugavalt.
Süvenedes selgub, et mul on oma eelistus teooriate ja teoreetiliste stiilide suhtes. Mulle meeldib fenomenoloogia ja geštaltpsühholoogia rohkem kui analüüs. Mulle ei meeldi taandada kognitiivseid protsesse voogdiagrammidele ning matemaatilistele mudelitele. Eelistan kindlalt fakte teooriale ja mulle meeldib iroonia. Need stiililised eelistused on olulised, sest määravad minu töö iseloomu. Selle üle järele mõeldes mõistsin, et ei ole sugugi juhuslik, et mu töödele antav kriitika on sageli väga sarnane geštaltide ideedele antava kriitikaga. Kriitikutel on põhiküsimustes erinev maitse, neile ei meeldi minu stiil ja nad ei pea minu tulemusi veenvaks. Avastasin, mil määral me räägime erinevustest, mis on ületamatud, sest meie maitsed on erinevad. Oma üllatuseks avastasin, et minu põhilised psühholoogia-alased eelistused olid välja kujunenud ja klaarid juba kahekümnendates eluaastates, enne kui astusin ülikooli.
Näide 6
Viimane naljakas lugu, mida tahan teiega jagada, puudutab replikatsioonikriisi, mis on seotud mitmel viisil vastandlike seisukohtade koostöö teemaga. Nagu juba mainisin, oli replikatsioonikriisi varajaseks fookuseks käitumuslik praimimine. Täpsemalt, keegi ei suutnud korrata Barghi legendaarset uuringut aeglase kõndimise kohta. Hakkasin aktiivselt tegutsema, sest uskusin Barghi töödesse. Üks endine üliõpilane oli mulle kunagi varem öelnud, et ta ei usu seda uuringut ja tahab seda korrata. Laususin seepeale talle: “Ära püüa seda korrata, sest see ebaõnnestub. Ka mina ebaõnnestuksin, ja ometi usun neid tulemusi. Need eksperimendid nõuavad teatavat kunstilist lavastamisoskust, mida ei teil ega minul ei ole. Kuid ma usun, et John Barghil on see oskus ja et ta on võimeline oma tulemusi kordama. Sellest mulle piisab.”
Nüüd arvan, et tegu oli tõenäoliselt järjekordse kaalutlusveaga, kuid toona kuuldes, et toimub praimimise problemaatikat käsitlev seminar, läksin ma vabatahtlikult sinna, sest soovisin kaitsta oma argumenti, et mõnel sotsiaalpsühholoogil ongi ainulaadsed, ent sellegipoolest usaldusväärsed oskused.
Kuid selle kahepäevase seminari jooksul jahmatas mind, kui palju inimesi oli tugevalt praimimise vastu. Koju jõudes kirjutasin kirja mitmele praimimise uurijale, kelle kontaktid sain enamasti Barghilt. Kirjas hoiatasin teadlasi ähvardava õnnetuse eest, mis oleks nende tudengitele tööturul kahjustav olnud. Määratlesin end kui teooria pooldajat, kuid rõhutasin oma kahtlust nende uurijate replikatsioonide suhtes, kellel puuduvad erilised oskused, mida on vaja edukaks praimimise uurimiseks. Vähemalt nii uskusin ma siis. Pakkusin välja idee, mida nimetan võilillepärja replikatsioonideks, kus rühm laboreid, kes nõustuvad nähtusega ja nõustuvad, et käitumuslik praimimine on reaalne, saavad kokku. Iga labor valib oma lemmiktulemuse. Labori A tulemust replikeerib labor B, labori B tulemust replikeerib labor C ja nii edasi.
Nädal hiljem kiri lekkis ning avaldati ajakirjas Nature kõmulise pealkirjaga: “Nobeli preemia laureaat manitseb sotsiaalpsühholooge, et nad oma tegevust parandaksid”. Naiivselt polnud ma osanud midagi sellist oodatagi. Kuid siis läks möll lahti.
Kes oleks osanud arvata, eks ole? Mind süüdistati replikatsioonikriisi põhjustamises, kuna tõmbasin meedia tähelepanu väikesele probleemile. Mõned sotsiaalpsühholoogid imestasid mu motiivide üle ja kahtlustasid, et tahtsin selle kirjaga sotsiaalpsühholoogiat hävitada. Kaotasin selle olukorra tõttu palju sõpru. See kriis annab piisavalt tõendeid väite kohta, milleni täna olen tahtnud jõuda. Inimesed ei muutnud oma seisukohta.
Sotsiaalpsühholoogid aga keerasid selja ning kujundasid tugeva vastuseisu replikeerijate suhtes. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president nimetas neid koguni metodoloogilisteks terroristideks ja üks teine silmapaistev psühholoog soovitas, et inimesed, kellel on oma ideed, ei tegeleks replikatsioonidega. Minu ettepanekule, et praimimise uurijad peaksid üksteise tööd vastastikku kordama, ei olnud põhimõtteliselt ühtegi toetajat. See veenis mind lõpuks, et nad pole tegelikult oma tulemustes kindlad. Nad uskusid, et nende järeldused on tõesed, kuid polnud päris kindlad, et suudavad neid korrata, ja nad ei tahtnud seda riski võtta. See on järjekordne näide seisukoha püsivusest.
Lisaks sotsiaalpsühholoogides vastasseisu tekitamisele õnnestus mul replikeerijate seas ebapopulaarseks saada ka siis, kui avaldasin artikli replikeerimise etiketi kohta, milles väitsin, et replikeerimine peaks alati toimuma vastandlike seisukohtade koostöömudeli järgi. Inimesed väitsid, et meetodi osad peaksid olema piisavalt selgesõnalised, et tagada korratavus ka autoriga konsulteerimata. Minu arvates on see suhtumine rabav, peaaegu sama vapustav kui praimimise uurijate kaitsevõime.
Tegelikult pole sel isegi tähtsust.
See kriis on tulnud psühholoogiale kasuks. Viimase kümnendi metodoloogiline areng on olnud parim, mida oma elu ajal näinud olen.
Nõudeid on karmistatud, uuringud on paremad, valimid suuremad. Inimesed esitavad eelnevalt oma katseplaanid ja analüüsikavad. Ning käitumusliku praimimise uurimine on sisuliselt hääbunud. Kuigi teadlased ei andnud kunagi järele, teavad nüüd kõik, et tudengitel pole mõistlik panustada oma tööväljavaateid praimimise uurimisele. Asjaolu, et sotsiaalpsühholoogid oma seisukohta ei muutnud, on ebaoluline.
Kriisile järgnes suur vastandlike seisukohtadega koostöö õitseng. Selle käigus pakuti välja mitu erinevat uuendust vastandlike seisukohtade koostööprotokollidele. Üks töörühm veetis ühise töö kirjutamiseks terve nädala hotellis. Välja pakuti protokollid, mis võimaldavad kasutada vastandlike seisukohtade koostöömudelit inimeste vahel, kel on erinev ametikoht ja staatus. Koostöö jätkus mitu aastat. Vastandlike seisukohtade koostöömudel kombineerituna järjest populaarsemaks muutuva eelregistreerimisega on eriti kasulik.
Hakkasin sellele üldse mõtlema seetõttu, et puutusin kokku ühe tohutu vastandlike seisukohtade koostööga. Templetoni fond rahastab teadvuse-teemalist vastandlike seisukohtade koostööd. Teadvuse-teooriaid on palju ja nad annavad viiele suurele vastandlike seisukohtade koostöömudeli järgi tehtud teadustööle kokku kakskümmend miljonit dollarit. Need projektid viiakse läbi äärmiselt hoolikate protokollidega, sealhulgas nõudega, et vastaspooled kohustuvad tõsiselt võtma tulemusi, mis seavad nende teooria kahtluse alla. Ma ennustan, et nad taganevad sellest kohustusest, aga nii see ongi.
Kõige tähtsam on, et uuringuid koguvad neutraalsed laborid. Mitte vastased ise. Mulle on öeldud, et mõnel juhul leidsid teoreetikud, et kontrollist loobumine on üsna häiriv. On selge, et see liikumine on nüüd levimas.
Replikatsioonikriis ei alanud tegelikult psühholoogias. See sai alguse meditsiinis, kui Ioannidise kuulsas artiklis väideti, et enamik meditsiini teemal avaldatud uuringuid on valed. Kuigi kriis ei alanud psühholoogiast, on kriisile reageerimine olnud minu erialal kõige muljetavaldavam. Metoodilised standardid on karmistunud, sealhulgas avatud teaduse liikumine suurendab oluliselt teadlaste teadustööde eelkohustusi.
Nad peavad oma plaanid avalikul veebisaidil eelnevalt registreerima ja hiljem avaldatavates artiklites on nad kohustatud keskenduma tulemustele, mis saadi eksperimendi või analüüsi osadest, mille nad olid eelnevalt registreerinud. Tulemusi, mille nad just avastasid, peetakse madalama staatusega hüpoteesideks, mitte kindlakstehtud järeldusteks. See on tõeline suunamuutus, kuidas psühholoogias ja mõnes teises teadusharus teadust tehakse. Ning see on tõesti oluline edasiminek.
Lakatos eristab kaht võimalust teooriatele, mida ootamatult vaidlustatakse. Üks on järkjärguline rikastumine, teine kaitsev mandumine. Teoreetiline jada saab lõpuks kõigile ilmseks, välja arvatud ehk teoreetikuile endile. Ja nii saab vastandlike seisukohtadega koostöö edendada teadust, ilma et vastaspooled oma seisukohti muudaksid.
Lõpetuseks tsiteerin Barb Mellersit, kes ütles: “Ära muuda oma meelt, lihtsalt ava seda veidi enam.” Nii tuleb teha ka hambaarsti juures, kui arst püüab katkist hammast välja tõmmata. Muidu jääbki see suhu mädanema.
Allikas: Edge.org (sisaldab videot 30min)
