Suur intervjuu. Rupert Sheldrake: "Peame hakkama suhtuma universumisse kui organismi, mitte kui masinasse"

Sel kevadel ilmus Hardo Pajula tõlkes Cambridge’i doktorikraadiga biokeemiku Rupert Sheldrake’i raamat “Teadus ja vaimne praktika”. Sheldrake’i sõnul on teaduse ja religiooni vastandamine iganenud, kõikidel religioonidel oma vaimsed harjutused ning alates 20. sajandi lõpust on ka üha suurem hulk teadlasi hakanud nende vastu huvi tundma. Arvukad uuringud on näidanud, et nimetatud praktikad avaldavad positiivset mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikemas elueas. Teema on seega võrdlemisi eluline, kas pole?

Viimasel ajal on kõneldud päris palju sellest, et peale koroonaviiruse on meil tegemist veel teisegi epideemiaga, millele ka teie olete tähelepanu juhtinud ning millest rääkis samuti David Fuller oma filmis “Jordan Peterson ja meie varjatud epideemia”. Sealt lõikasime me ka Edmund Burke’i Seltsi viienda hooaja algust tähistava klipi. Me räägime siin vaimse tervise kriisist. David küsib oma filmi lõpus, kas see hädaolukord ei või olla seotud meie materialistliku maailmavaatega. Mis te sellest jutust arvate?

Minu arvates on meil vaimse tervise vallas tegemist mitme üheaegse epideemiaga. Erinevates ühiskondades on ilmselt alati olnud mingit laadi vaimse tervise probleeme, moodsates ühiskondades on need omandanud lihtsalt eriomase värvingu. Siin ei ole tegemist üheainsa tõvega. Majanduslikus mõttes on üheks tähtsamaks ja keerulisemaks kahtlemata dementsus, mille esinemissagedus on praegu suurem kui kunagi varem. See tähendab seda, et haigestunud inimesed ei saa enam omaette hakkama ning vajavad pidevat järelevalvet. Sellel asjaolul on väga tõsised tagajärjed ühiskonnale, majandusele ja asjasse puutuvatele perekondadele. Ma ei usu, et see probleem meie maailmavaatega eriti seotud oleks. Siin on asi pigem selles, et kuivõrd me elame nüüd kauem, siis on meil suurem tõenäosus dementseks jääda kui minevikus, mil keskmine eluiga oli palju lühem. Mingis mõttes on see konkreetne probleem seega moodsa meditsiini, hügieeni ja tervislikuma toitumise tagajärg, sest tänu nendele on meie eluiga nii palju pikenenud.