Suvilaarmastust on peetud väga eestilikuks asjaks ning siinne suvilaarhitektuur, mis nõukogude ajal massiliseks muutus ja ühtselt planeeritud vormi võttis, kujutab endast põnevat tahku meie arhitektuuriloost.

Nõukaaegne suvila on põnev teema, millest saab esmakordselt ülevaate Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” (avatud 29. novembrini 2020). Artikli autor Triin Ojari on Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor.

Eestlane on hiline linnastuja ning meie side maakoha ja loodusega on jätkuvalt tugev. Oleme praktilised ja töökad, sest suvilaehitus tähendas aastaid kestnud rassimist ja aianduskrunt pidevat hoolt, andes võimaluse napil ajal toitu ise kasvatada. Suvila ei ole linn ega maa, vaid linnainimese võimalus puhata nn linna tagamaal. Ruum, elurütm, olmemugavused – kõik oli siin teistsugune, lihtsam, sesoonsem, individuaalsem. Kollektiivsusele ja võrdsustamisele suunatud Nõukogude riigis oli suvila koos aiamaaga võimalus isiklikuks eneseteostuseks ja rahulolutundeks elamuehituses valitseva totaalse riigistatuse olukorras, aga ka võimalus teistsuguseks, vabamaks suveeluks, saunapidudeks, lastehoiukski.