Triin Ojari: suvila – õnnelubadus kõigile

Arhitekt August Kõresaare endale projekteeritud suvila Kablis. Foto: Tõnu Tunnel

Suvilaarmastust on peetud väga eestilikuks asjaks ning siinne suvilaarhitektuur, mis nõukogude ajal massiliseks muutus ja ühtselt planeeritud vormi võttis, kujutab endast põnevat tahku meie arhitektuuriloost.

Nõukaaegne suvila on põnev teema, millest saab esmakordselt ülevaate Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” (avatud 29. novembrini 2020). Artikli autor Triin Ojari on Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor.

Eestlane on hiline linnastuja ning meie side maakoha ja loodusega on jätkuvalt tugev. Oleme praktilised ja töökad, sest suvilaehitus tähendas aastaid kestnud rassimist ja aianduskrunt pidevat hoolt, andes võimaluse napil ajal toitu ise kasvatada. Suvila ei ole linn ega maa, vaid linnainimese võimalus puhata nn linna tagamaal. Ruum, elurütm, olmemugavused – kõik oli siin teistsugune, lihtsam, sesoonsem, individuaalsem. Kollektiivsusele ja võrdsustamisele suunatud Nõukogude riigis oli suvila koos aiamaaga võimalus isiklikuks eneseteostuseks ja rahulolutundeks elamuehituses valitseva totaalse riigistatuse olukorras, aga ka võimalus teistsuguseks, vabamaks suveeluks, saunapidudeks, lastehoiukski.

Reeglid, nagu ikka, olid tegelikult karmid ning suvila saamiseks tuli palju pabereid täita, füüsilist tööd teha ja vaeva näha – ehitada tohtisid vaid ettevõtete juurde moodustatud kooperatiivid, maa tuli raskustega riigilt või kohalikult kolhoosilt saada ning see suurte jõupingutustega viljakandvaks muuta (head põllumaad ju ära ei antud). Kooperatiivi õlule jäi nii projekteerimise korraldamine kui ka teede-trasside rajamine. Suvilaehitus oli juba inimese enda mure ja seda totaalses ehitusmaterjalide põuas, ning ehitada võis reeglina vaid tüüpprojektide järgi.

Rangelt määratud kasuliku pinna piirnormid, kruntide suurused, saunaehituse eriload, riiklik järelevalve – kõik see teenis näiliselt võrdsuse printsiipi, ehkki tegelikkuses määratlesid paremad krundid linnalähedastes looduskaunites metsaalustes, eriprojektiga majad, defitsiitsed materjalid ning ligipääs professionaalsele ehitusteenusele nn nõukogude eliidi, kelle hulka kuulusid enamasti valitsusasutuste või ettevõtete juhtivtöötajad, aga ka nt varustajad, kaubandustöötajad jne. Auto, värviteleviisor ja saunaga suvila said 1980ndateks aastateks omamoodi nõukogude keskklassi näitajaks, heaolu märgiks tarbimisdefitsiidi tingimustes.

Seltskond suvilas Kablis, 1960. aastate lõpp. Foto: erakogu

Suvilakultuuri algus ja arhitektuur

Mida on nõukogudeaegsete suvilate arhitektuuris siis sellist, mida mujal elamuehituses ei näe, ja kuidas sõjajärgne suvilakultuur alguse sai?

Kui Eesti Vabariigi ajal ehitasid endale suvilaid eelkõige jõukamad inimesed ning palgaline puhkus kui selline oli nii uus asi, et puhkamisvõimaluste osas kuigi laia ampluaad välja ei kujunenud, siis puhkamine ja sellega seotud ruumid jõudsid massidesse ikkagi nõukogude ajal – sellest sai iga tööinimese õigus ja õnnelubadus.

Paralleelselt kujunesid välja kahte tüüpi suvilad: vabalt metsa all paiknevad majad, kus piirdeaedu ega iluaedagi ei tohtinud olla; ning aianduskrundid, kuhu ehitati aiamaja, kasvuhoone ning rajati saagirikas aed. Esimesi oli vähe ja aja jooksul need põhimõtteliselt kadusid. Aianduskooperatiivist oma massilisuses sai seevastu nõukogudeaegse individuaalse suvitamiskultuuri selgroog, mida soosis ka töö ja aktiivse puhkuse ühendamisele suunatud ideoloogia.

Kõige esimesed suvilate tüüpprojektid 1950ndate aastate lõpust polnud mingi luksuskaup, keskmiselt 20 m2 suurused majakesed pidid rahuldama vaid hädapärasemad vajadused. Eluruum, magamisnurk, soojamüüriga või ilma selleta pliit, tualett ja väikesele terrassile avanevad klaasitud uksed tegid kokku lihtsa suvila, mille valmisdetaile sai osta ja mida ehitati nii Laulasmaale ja Rannamõisa metsa alla kui ka kümnete kaupa esimestesse aiandusrajoonidesse Mähele ja Muugale Tallinnas.

Esimesed kolm tüüpprojekti kandsid nimesid S-1, S-2 ja S-3 ning neid propageeriti kõvasti, 1958 pandi üks näidismaja püsti koguni Moskvasse Rahvamajandussaavutuste näitusele Eesti paviljoni kõrvale. “Esse” on tänaseni alles Mähel ja Muugal, mõni üksik ka Rannamõisas – ajastuomased spartalikud tikutopsid pole eeslinnastumisbuumile arusaadavalt vastu pidanud.

Aianduskooperatiivide rajamine kui massiline ja süsteemne tegevus vallandus 1965. aastal koos vastava riikliku määrusega, kümne aastaga said aiamaja või suvila juba 10 000 inimest.

Nõukogude aja lõpuks oli see arv Eestis 52 000, pereliikmed juurde arvestades oli suvila vahet käijaid vähemalt 150 000 ehk iga kümnes eestimaalane.

Koos määrusega tulid ka normid: aiamajas võis olla kuni 25 m2 kasulikku pinda ja kasvuhoone ei tohtinud ületada 20 m2 piiri, krundid olid üldjuhul 1000 m2 ning elada võis aiamajades vaid maist oktoobrini – seetõttu ei olnud näiteks lubatud ka ahjud, piisas kaminast ja/või soojamüürist. Aegamisi norme suurendati, nii võis mõne aasta pärast majale ka 10 m2 suuruse abiruumi (sauna) liita, ent terrassist kinnise veranda tegemine tuli kõne alla vaid suure pere korral ja eriloaga!

1980ndate aastate alguseks oli aiamajade suurus juba 45 m2 ja rohkemgi, välja võis ehitada ka katusekorruse – moodi tulid erikujulised viilkatusega projektid ning suvila hakkas mahult aina enam meenutama eramut. Hoonestuse üldpilti hoiti kontrolli all tüüpprojektidega, korraldati aiamajade arhitektuurivõistlusi ja ilmusid parimate projektide kataloogid, kust kooperatiivid said endale sobivaid maju valida. Lubatud olid ka eriprojektid. Mõni arhitekt vihtus oma tüüpprojekte kümnete kaupa teha ning loomulikult oli klass omaette, kui suvila või aiamaja telliti arhitektilt individuaaltööna. Võib täie kindlusega öelda, et mitmed neist kuuluvad meie elamuarhitektuuri paremikku.

Suvilaarhitektuuri moodsus peegeldus suvilate vaieldamatult mängulisemas väljanägemises: sellist lõbutsemist näiteks rahvusliku arhitektuuri elementidega (rookatus, palksein) või julget vormikeelt (nn telkmajad, erikujulised aknad ja katused) mujal elamuehituses ei näe. Variatsioonid katusekujuga ehk pööningu erinevad kaldenurgad andsid ka normeerimata lisaruutmeetreid. Sealhulgas populaarsuse tipu saavutas nn telkmaja – hoonetüüp, mis lisaks suvilatele levis ka nt asutuste puhkebaaside puhul. Oluline oli side õueruumiga koos sinna juurde kuulva väliatribuutikaga (terrass, pergola, välikamin, aiabassein).

Paljudes elementides kalduti alates 1970ndate aastate lõpust rahvusromantikasse või vernakulaarsesse nostalgiasse, matsakat kelpkatust tembiti väikeseruuduliste akende, erikujuliste piirete ja rõdudega, ent ometi säilis suvilate selge kaasaegne iseloom. Suvilaehitaja piibliks kujunes Arvo Veski “Suvemajade ehitamine” (1971, tiraaž 25 000; 2. trükk 1976 juba tiraažiga 45 000), mis lisaks ehitusvõtete õpetusele kehtestas esteetilise koodi – lihtne looduslähedane modernism, selge joonega majad, mida ise lihtne ehitada; ilu- ja tarbeaia tasakaal, et inimene mõnusa maal puhkamise asemel peenramaa orjaks ei muutuks.

Ajakirjades õpetati õiget suvila stiili järgima ka sisekujunduses: hurjutati tapeedi, krohvitud seinte, pitskardinate ja kristallikogumise kui linnalike pahede eest. Suvekodus olgu ikka ja ainult lakitud voodrilaud, sisseehitatud mööbel, tekstiilidel erksad värvid ja suured mustrid. Eestlaste põhjamaine maitse tuleb siin selgelt välja ja suvilakultuur seob meid tihedalt näiteks soomlastega.

Kunstnik Olev Soamsile kuulunud suvila Muristes Pärnumaal. Foto: Martin Siplane

Hoogsalt ehitatud aianduskooperatiividest sai omamoodi nõukogude suburbia. Tallinnaga hästi ühendatud piirkonnad, nagu Laulasmaa, Vääna-Jõesuu, Klooga, Laitse ja Kiisa, rääkimata Viimsist või Muugast, muutusid suveperioodiks tihedalt asustatud eeslinnaks – läänelik aedlinnaidülliks sovetlikus vormis!

Peamised suvilapiirkonnad

Kõige tihedam kooperatiivide kogum ongi Vääna-Jõesuus, kuhu hakati suvilaid rajama kohe peale vastava määruse jõustumist 1960ndate aastate teisel poolel. Et tüüpprojektide valik oli toona veel väike, on siin palju n-ö originaalprojektide järgi loodud maju. Veelgi varasem, 1960ndate aastate algusest pärinev suvilate kogum leidub Lohusalu poolsaarel männimetsa all, kus piirded ja iluaiad olid looduse säilitamise eesmärgil keelatud. Nii eri- kui ka tüüpprojektide järgi loodud suvemaju ehitasid siia mitmed arhitektid, teadlased ja kunstnikud, omaette grupi moodustab tosinast suvilast koosnev Heliküla ehk heliloojate suvilaala.

Arvestades omaaegsete majade kasinat suurust ja tagasihoidlikke olmetingimusi on imetlusväärne, et paljud neist on tänaseni muutmata kujul alles ja nende omanikud väärtustavad maju ning nende ajastut.

Mainida tasub ka Ida-Virumaad, kus Narva ja Sillamäe tööstusettevõtetele kuulunud aianduskooperatiivid olid Eesti suurimaid, koos sealsete igihaljaste, kättesattunud materjalidest kokkuklopsitud maaliliste datšadega. Suurepärane läbilõige nõukaaja suvilatest on tänaseni alles Võsul, kus lisaks Lääne-Virumaa ja Rakvere inimestele puhkas ka suur hulk tallinlasi, sh neidki, keda täna armastatakse kultuuritegelaste eliidiks nimetada.

Kui Tallina ümbrusse projekteerisid suvilaid õhtuse tööna suurtes projektbüroodes töötavad arhitektid, siis Võsul ja mujal väiksemates kohtades andsid tooni rajooni arhitektuuriosakonnad – nii on suure osa Võsu suvilatest teinud Rakvere osakonnas töötanud Otto Metsis, kelle enda suvila on Võsul üks silmapaistvamaid. 1970ndate aastatel planeeriti Võsu teadlikult mitmekülgse suvituspiirkonnana, lisaks puhkekodudele ja lastelaagritele projekteeriti siia ka nn suur suvilarajoon enam kui 200 krundiga. Ühtses võtmes loodud hoonestus ning looduslikuks jäetud metsaalune teevad sellest omamoodi Eesti suvilarajooni ideaali.

Sarnased, ehkki mahult palju väiksemad männimetsaalused suvilakooperatiivid Piknik ja Vika on Pärnumaal Kablis. Tõmbekeskustest piisavalt eemal asudes on sealsedki suvemajad autentsel kujul enam-vähem alles. Tartu intelligentide traditsiooniline suvitusasula on olnud Peedu; vaatamisväärsuseks kujunenud Pirnaku kooperatiiv Peedumäe kõrgel kaldapealsel oma teravatipuliste telkmajadega trükiti postkaardikski. Tartlaste massilisema suvilahuvi rahuldamiseks oli mõeldud Ihaste Tartu külje all, kuhu 1970ndatel aastatel eraldati üle 700 aianduskrundi.

Nõukaaegne suvila on põnev teema, millest saab esmakordselt ülevaate Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” (avatud 29. novembrini 2020). Näitust koostades rõõmustas mind kümnete kohatud suvilaomanike soe ja lugupidav suhtumine sellesse väikesesse, nappide olude kiuste parimal võimalikul viisil ehitatud majja, kus nii hoone kui aia juures on alati näha inimeste ilumeelt ja isetegemise rõõmu. Suvilas kohtuvad perekondlikud lood ja mälestused tööst, puhkusest ja pidudest – nii tähistab mänguline suvilaarhitektuur nõukogude argielu helgemat poolt.

Artikkel on ilmunud ajakirja Diivan augustinumbris.