Küberneetika instituudi fuajees poeb ninna pannkoogilõhn. See tuleb kohvikust. “Nii me inimesi teaduse juurde meelitame, kauba peale saavad kooki moosiga,” muheleb reipal sammul mind oma kabinetti juhatav soliidne, hallipäine akadeemik Tarmo Soomere. Kabinet on peaaegu selline, nagu ette kujutasin, ainult et kõiki asju on palju rohkem. Ka teadmistest ei tohiks siin puudu olla. Ja ma ei pettu. Intervjuu on esmalt ilmunud ajakirjas Peegel. Intervjueeris Karmen Kaukver.

Akadeemik Tarmo Soomere, olete matemaatik ja mereteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia president, professor Tallinna Tehnikaülikoolis, külalisprofessor Klaipėda Ülikoolis, kuulute mitmesse teadusnõukogusse ja -nõukotta. Kuidas Te nii palju jõuate?

Suurelt jaolt isikliku elu arvelt. See on kord juba tavaline teadusmaailmas, et 40 tunniga nädalas ei saa üks tõsine teadlane hakkama. Mitte et see oleks otseselt töölepingu seaduse rikkumine, aga selle kohta käib pigem Vana-Hiina ütlus, mida Konfutsiusele omistatakse, et kui valid töö, mida armastad, ei pea sa tegelikult üldse töötama, sa naudid seda, mida teed. See on tõenäoliselt saladus, mis võimaldab hästi palju asju jõuda.