Tarmo Soomere: teadus­kommunikat­siooni ees­märk on teha selgeks teadustulemuse tähendus ühiskonnale

Tarmo Soomere. Foto: Wikipedia.

Küberneetika instituudi fuajees poeb ninna pannkoogilõhn. See tuleb kohvikust. “Nii me inimesi teaduse juurde meelitame, kauba peale saavad kooki moosiga,” muheleb reipal sammul mind oma kabinetti juhatav soliidne, hallipäine akadeemik Tarmo Soomere. Kabinet on peaaegu selline, nagu ette kujutasin, ainult et kõiki asju on palju rohkem. Ka teadmistest ei tohiks siin puudu olla. Ja ma ei pettu.

Intervjuu on esmalt ilmunud ajakirjas Peegel. Intervjueeris Karmen Kaukver.

Akadeemik Tarmo Soomere, olete matemaatik ja mereteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia president, professor Tallinna Tehnikaülikoolis, külalisprofessor Klaipėda Ülikoolis, kuulute mitmesse teadusnõukogusse ja -nõukotta. Kuidas Te nii palju jõuate?

Suurelt jaolt isikliku elu arvelt. See on kord juba tavaline teadusmaailmas, et 40 tunniga nädalas ei saa üks tõsine teadlane hakkama. Mitte et see oleks otseselt töölepingu seaduse rikkumine, aga selle kohta käib pigem Vana-Hiina ütlus, mida Konfutsiusele omistatakse, et kui valid töö, mida armastad, ei pea sa tegelikult üldse töötama, sa naudid seda, mida teed. See on tõenäoliselt saladus, mis võimaldab hästi palju asju jõuda.

Praegu on juba nii, et saan valida, mida teha. Ei pea mitte midagi tegema raha pärast. Küll aga saab teha raha eest, kui makstakse. Peamine on, et saan oma tegudega maailma paremaks muuta.

Teie perekonnanimes ja uurimisvaldkonnas on ühisosa. Kuidas Te seda kommenteerite?

Minu isa sünninimi oli Sommer ja ta eestistas selle. Üldiselt kehtib vana tähelepanek – nomen est omen, aga ma arvan, et minu eriala valikul ei olnud nimetähendusega suurt midagi pistmist.

Millised teadustööd Teil praegu käsil on?

Liiga palju, et paari sõnaga vastata. Oleme enam-vähem lõpetanud eriti kõrgete veetasemete tulevikuprognoosidega. Püüame praegu täpsemalt lahti kirjutada selle, kuidas prognoosida väga tugevaid tuuli Eesti kohal ja Eesti ümbruse madalmeres. Tahame aru saada, kust küljest need puhuvad, ning panna see teadmine ka linnaehituse ja rannikutehnika konteksti. Püüame täpsemalt aru saada, kuidas liiguvad setted (liiv ja kruus) piki Läänemere idarannikut. Seal on palju lahendamata mõistatusi. Püüame sättida oma vaatekoha nii, et liigume koos liivateradega, mõistmaks, kui kaugele ja kui kiiresti need liiguvad.

Kuidas te liigute koos liivateradega?

Püüdes liivaterad arvutisse panna, arvutis liiva liikumist modelleerida. Pisiasjadena katsume aru saada, millistel laiuskraadidel Läänemeres toob jääperioodi lühenemine kaasa kõige suuremaid muutusi randade käitumises ja kõige suuremat survet randade kujunemisele. Jää kaitseb randu lainete eest. Palju on arvatud, et kui Arktikas hakkab jää sulama, viib see väga keerukate tagajärgedeni. Läänemeres aga on asjad omamoodi.

Kõige suurem surve on siin meie, Soome lahe laiuskraadidel. Kui siin on jääd vähem, siis suureneb oluliselt surve rannikule. Põhjus on väga lihtne. Meil on tuuline periood tavaliselt septembrist veebruarini, seega vaid osaliselt jääkatte ajal. Kaugel Botnia lahes ei juhtu jääkatte lühenemise arvelt lähitulevikus suurt midagi, aga siin juhtub, sest jääd jääb vähemaks just tuulisel ajal.

See siis kulutab randasid?

Kõige rohkem näeme lainete mõju jah randade kulutamise kaudu. Need aga, kes sadamaid peavad, näevad teistmoodi – laevateed ja sadamad kanduvad kinni.

Ranna iseloomu muutumine tekitab kõhedust, sest need on protsessid, mille haldamiseks ei ole vahendeid või on see äärmiselt kallis. Elumajade puhul on lahendus mitte ehitada veepiirile, kuigi selle vastu eksitakse regulaarselt, aga sadamate puhul ei saa midagi parata. Sadamaks sobilikke kohti on vähe. Kui sadam või sinna viiv veetee kipub setteid täis kanduma, tuleb seda regulaarselt süvendada. See on päris kallis.

Mis Teil veel käsil on?

Laiemas plaanis püüame aru saada, kuidas saab kvalitatiivsete argumentide alusel tuletada kvantitatiivseid hinnanguid teatud protsesside või omaduste kohta. Näiteks kui tundlikud on eri rannaosad eri mõjurite koostoimele. See on üks valdkond, mida püüame ka riigile soovitada. On olemas väga võimsad meetodid, millega on võimalik arvamuste segapudrust välja otsida selgeid signaale ja anda arvuliselt põhjendatud hinnanguid. Eestis ei ole neid meetodeid peaaegu üldse rakendatud. Loodame läbi rannikutehnika näidete tuua need meetodid avalikkuse ette ning võimaluse piires viia ka poliitiliste otsuste tegemise üheks komponendiks.

Mõistmaks Teie argipäeva, mida olete täna jõudnud teha ja mis tööd on veel ees?

Täna on natukene ebatavaline päev, reserveerisin selle teadustöö jaoks. Enne kui Te jõudsite, oli mul kaks lühikest diskussiooni oma labori nooremate kaastöötajatega ja üks mõttevahetus rahvusvahelise projekti maksete osas. Taolisi lühivestlusi tuleb täna veel tükki viis. Seejärel ma süvenen arvutisse ja vastan mõnedele telefonikõnedele. Tuleb kokku leppida, millise delegatsiooniga läheme Vabariigi Presidendi juurde vestlema teaduste akadeemia rollist meie riigi elus ja sellest, mida saame teha teadmispõhise ühiskonna edendamiseks. Lisaks tuleb saavutada kokkulepped rohepöörde konverentsi esinejatega.

Milliseid ülesandeid hõlmab teaduste akadeemia presidendi töö?

Teaduste akadeemia presidendi töö on täpselt nii suur, kui suureks president selle ise teeb. Teaduste akadeemia saab eksisteerida põhimõtteliselt ka autahvlina, mis ei tee mitte midagi. Aga ta saab eksisteerida ka institutsioonina, mis on kogu aeg kohal, mis mõtestab meie ühiskonda, siin toimuvaid protsesse, korjab kokku parima nõu teadusmaastikult ja püüab seda arusaadaval moel viia nendeni, kel on mandaat otsuseid teha. Mis kõik nimelt sinna sisse kuulub, see on põhimõtteliselt akadeemia valitud juhtide otsustada.

Otseselt akadeemias töötab praegu natuke üle 30 inimese. Sellise hulga inimestega süsteemi käimas hoidmine tähendab muidugi arvestataval määral ka puht administratiivseid ülesandeid. Sisuline töö on aga märksa suurem. See on osalus mitmesuguste nõukodade nõustavates üksustes, uusima teadmise panemine Eesti konteksti, pluss hulk avalikke esinemisi, mida on aastas 30–40.

Akadeemia juht otseselt ei pea kõike seda tegema. Aga see on osa suuremast missioonist, mille mõte on suhteliselt lihtne –

kaasajal on riikide konkurentsivõime täpselt nii tugev, kui hea on nende oskus kõige targematelt informatsioon kokku koguda ja seda ühiskonna hüvanguks tarvitada.

Te mainisite, et teete oma tööd paljuski isikliku elu arvelt. Ajuteadlane Jaan Aru rõhutab, et magamine pole laisklemine, vaid see on oluline aeg, et aju saaks läbi teha hädavajalikud protsessid, näiteks meie mälu heaks. Kui palju Teie saate aega magada?

See info kuulub kaasajal isiklike terviseandmete hulka. (Muigab.) Pean väga oluliseks teaduspõhisust. Jaan Aru on üks meie kõige sädelevamaid ja paremini informeeritud ajuteadlasi, mistõttu mul on hea võimalus toetuda tema soovitustele. Püüan magada vähemalt kaheksa tundi ja kui pole midagi väga tähtsat ees, siis pigem üheksa tundi.

Juba mõnda aega olen tähele pannud, et kui uneaega jääb alla kaheksa tunni, siis päev ei ole produktiivne. Või kui tuleb mingil põhjusel äratuskell helisema panna ja poole une pealt üles ärgata, siis sel päeval on võimalik teha ainult tehnilisi asju – esitada varem valmis kirjutatud kõnesid, kirjutada tehnilisi aruandeid, aga mitte teha loovat tööd. Une arvelt ei ole hea oma tööpäeva pikendada. On inimesi, kes saavad hakkama palju lühema uneajaga, aga uni tuleb täis magada, muidu ei ole töö nii produktiivne, kui ta võiks olla. Teadlaste soovitus ei ole jutujätkuks lootuses, et äkki keegi võtab kuskil kasutusele. Peame arvestama, et seda võetakse tõsiselt. See on ka põhjus, miks me oma tekste lihvime peensusteni, mis väljastpoolt vaadates tundub mõttetu. See, kellel king pigistab, loeb neid tekste teistmoodi. Peame arvestama ka sellega, et meie tekste interpreteeritakse vahel hoopis teisiti, kui oleme mõelnud, ja pannakse teise konteksti.

Ülikooli läksite õppima matemaatikat. Kuidas mäletate oma tudengipõlve?

Olin võrdlemisi halb tudeng. Inimesed õpivad erinevalt. Loengu kuulamine ei olnud minu jaoks viljakas tegevus. Õppimiseks kirjutan materjali läbi ja näen oma kirjutatut jutupunktidena. Ka praegu esinemiste ettevalmistamisel ei piisa, et mõtlen jutupunktid valmis. Pean need kirja panema. Siis on mälus pildina sageli terved laused või fraasid. Näen neid visuaalselt kirjutatuna, mitte ei kujuta ette sõnade või lausetena.

Seetõttu püüdsin juba esimesel semestril veenda õppejõudusid, et teen eksamid ette ära ega pea loengutel käima. Tol ajal oli loengutel käimine kohustuslik, seda kontrolliti. Kui loengul ei olnud käinud, siis oli eksamil probleeme. Lahendus oli see, et tavaliselt sessiooni neljast-viiest eksamist oli mul semestri jooksul kolm tehtud. Sessiooni jooksul sain rahulikult keskenduda alles jäänud eksamitele. Nii et õppimine käis kaasüliõpilastest natukene erinevalt.

Kas osalesite tudengiüritustel?

Pigem korraldasin neid ise. Olin protestimeelne, aga üritused polnud mitte niivõrd protestiüritused kui alternatiivsed üritused. Nende korraldamine võttis päris palju aega.

Palun nimetage mõni menukam üritus, mida korraldasite?

Muusikaõhtute seeria minu ühiselamutoas paari aasta vältel, kuhu jõudis tohutu hulk vestluspartnereid alates eelmisest peapiiskopist ja lõpetades tollase matemaatikateaduskonna dekaaniga. Samuti muusikaõhtud kirikutes üle Eesti, suviti. Ühel suvel tuli üle viiekümne ürituse. Siis mitteametlikud kirikunoorte kogunemised. Viimane läks päris suureks, üle saja inimese kolmest riigist.

Probleeme ei tulnud? Tollel ajal ei olnud eriti turvaline teha selliseid üritusi.

(Naerab.) Kindlasti ei olnud turvaline. Probleeme oli ja need lõppesid sellega, et kukkusin Moskva Riiklikku Ülikooli edasi õppima. See on pikk lugu ja läbi kirjutatud mitmetes kohtades.

Olite silmapaistvalt tark juba lapsena. Kelleks Te saada tahtsite?

Polnud aimugi!

Küsisin oma pojalt, kelleks tema saada tahab. Ta vastas, et ei saa öelda, sest ta ei tea, millised ametid on sel ajal olemas, kui ta suureks saab. Millised ametid on paarikümne aasta pärast veel olemas ja millised juurde tekkinud?

Paljud ametid tõepoolest muutuvad, aga on ametid, mis alles jäävad. Naljaga pooleks öeldakse, et maailmas on kaks kindlat asja: maksud ja surm. Seega finantsinimesi ja arste on alati vaja. Ühiskond jääb funktsioneerima tänu tehnilisele toele ning teadlasi ja insenere on ka alati vaja. Insenerikutse spetsiifika võib muutuda. Me ei vaja enam ju näiteks hoburakendite ehitamise insenere, selle asemel vajame arvutite süsteemiadministraatoreid. Need oskused, mis omandatakse insenerikutse õppimisel, võimaldavad kergesti ümber spetsialiseeruda teisele erialale.

See, mille vajadus järjest rohkem kasvab, on ühiskondlike probleemide mõtestamine ja n-ö ühiskonna lappama mineku vältimine.

Teisisõnu, need inimesed, kes tegelevad sotsiaalprobleemidega laiemas mõttes. Oleme alati olukorras, kus on olemas terve arvamuste spekter. Kindlasti jääb alles teatav hulk meie kaasteelisi, kes ei saa eluga kõige paremini hakkama. Kui nad jätta omapead, siis on ka ühiskonna lappama minek garanteeritud. Nendele inimestele tuleb tuge pakkuda. See on meie ühiskonnas praegu väga tagasihoidlikult realiseeritud. Selle vajadus järjest suureneb, sest elame põhimõtte järgi, et mitte kedagi ei jäeta maha. Igaühe hääl loeb. Seetõttu on riigi stabiilsuse, konkurentsivõime ja kõigi heaolu tagamiseks väga tarvis, et kõik inimesed oleksid mõistlikul moel kaasatud. Paljude puhul on selleks vaja tuge. Mitte kättpidi vedamist, aga tuge oma elu korraldamisel, otsuste tegemisel. Riik praegu seda kuigivõrd ei paku.

Teine ots on vananev ühiskond. Sama asi teisipidi. Väga eakad inimesed ei suuda enam palju juurde õppida. Neil tuleb siis järjest muutuvas ühiskonnas toimetulekuks samuti tuge pakkuda, mitte kättpidi vedada ja kogu aeg aidata, vaid tuge pakkuda kohanemiseks. Ka see on praegu suhteliselt sandisti lahendatud. Need on valdkonnad, kus garanteeritult lähema poole sajandi jooksul leidub tööd. Omaette küsimus on see, kui hästi see töö makstud on, aga et see töö otsa lõpeks, seda hirmu ei ole.

Tänapäeval, mil roboteid õpetatakse kirjutama arvamusartikleid, kuidas hindate ajakirjanike ja kommunikatsioonitöötajate tööpõldu 20 aasta pärast?

Nii uskumatu kui see ka pole, on roboteid pandud kirjutama ka teadusartikleid ja neid on ajakirjades avaldatud. See tähendab, et need on läbinud retsenseerimise sõela ja öeldud olevat mõistlikud. Nii et selline veel suhteliselt algelise tehisintellektiga ekspertide ärapetmise võimalus on juba olemas.

Uudislugu, arvamuslugu ja ka kõnet peab kirjutama nii, et sel oleks oma kindel struktuur, sissejuhatus, intriig, teemaarendus jne. Seda kõike võib robotile õpetada. Statistika aga ütleb, et staarajakirjanikke on vähe ja nende tekste loetakse väga palju. Sama tundub olevat üle kogu maailma.

Klassikaline Pareto seadus, mille järgi 80 protsenti maad kuulub 20 protsendile maaomanikele, on läinud kaasajal kordades teravamaks. Facebooki analüüsid näitavad, et mõni protsent autoritest loovad peaaegu kogu sisu, 97–98 protsenti. Hiljutine analüüs näitas, et vaktsiinivastaste tekstide aluseks on 12 inimest maailmas, miljarditest kasutajatest.

Eks siin on asjad natuke kinni selles, et kas ajakirjanikul on midagi öelda. Otsige seda sädet, mis inimesi kõnetab. Õppige ära tehnika. Mõni erand suudab ilma tehnikat oskamata läbi lüüa. Neid näiteid on mitmel erialal, aga süsteemi funktsioneerimist ei saa rajada üksikutele eranditele. Veel kord: lisaks tehnikale peab ajakirjanikul olema midagi öelda.

Millist meediat Te tarbite?

Pean tunnistama, et ametikoha tõttu on mul kohustus olla kursis Eestis ringlevate uudiste ja arvamustega. Seetõttu loen vähemalt diagonaalis läbi kõik peamised päeva- ja nädalalehed.

Aeg-ajalt inimesed kritiseerivad ajakirjandust. Miks see nii on?

See ei ole uus nähtus. Tuletan meelde ligikaudu 150 aastat tagasi Oscar Wilde’i öeldu, tsiteerin: “Kaasaegse ajakirjanduse kohta võib palju head öelda, sest see annab meile edasi harimatute arvamuse ja hoiab meid kursis ühiskonna rumalustega.” See ei ole muutunud tänaseni. See on ka ilmselgelt enamiku kritiseerijate ja kriitikute põhisõnum. Ajakirjanduse, meedia olemuses tundub olevat just see, mida Oscar Wilde on öelnud. Kardetavasti on see vältimatu joon ajakirjanduse puhul. Kõlab hullusti, jah?

Ei, mõtlemapanevalt.

Klassika aitab hädast välja.

Teid on korduvalt tunnustatud Eesti teaduse populariseerimise eest. 2017. aastal andis Eesti Ajalehtede Liit Teile pressisõbra tiitli, sest olete hea suhtlemisega avanud teaduste akadeemia uksed ja aknad meediale ning avalikkusele. Mida selline tunnustus Teile tähendab?

Pressisõbra tiitel oli nagu välk selgest taevast. See oli üks selliseid tunnustusi, mille osas ma ei kujutanud üldse ette, et see võib teadlasele kaela kukkuda.

Siin tagapõhi on pikem ja laiem. Teaduse olemus koosneb ju kahest aspektist. Üks on uute ja oluliste teadmiste saamine, teine on nende kommunikeerimine teistele. Kõige segasem sõna on siin “teised”. Albert Einstein ütles, et kui sa pole suutnud ära seletada asju oma vanaemale, pole sa ise sellest aru saanud.

Hea kommunikatsiooni kuldreegel tuleneb informatsiooniteooriast, mis ütleb, et sõnade, lausete või piiksude jada ei ole informatsioon. Informatsioon sünnib siis, kui sümbolite, sõnade või mille iganes jada on a) vastu võetud ja b) dekodeeritud ehk aru saadud. Kui tulistame puusalt pimedusse pressiteateid, siis see informatsiooniteooria põhimõtete kohaselt ei ole kommunikatsioon, vaid müra.

Kommunikatsioon on see siis, kui sõnum on sõnastatud nõnda, et sihtrühm sellele pihta saab, selle sisu mõistab. On fundamentaalne vahe populariseerimise ja kommunikatsiooni vahel.

Populariseerimisel on üks selge eesmärk: teha selgeks, et teadus on vinge. Punkt. Kommunikatsiooni eesmärk on teha selgeks, mida see teadustulemus tähendab.

Me ei saa loota, et kõik ühiskonna liikmed saaks aru kvantmehaanika teoreemide tõestamise viisist, aga peame olema suutelised selgitama, et nad saaks aru, mida kvantmehaanika meie tsivilisatsiooni jaoks tähendab. Sealt algabki edukas teaduskommunikatsioon. […] Lühidalt, oma valdkonna väga, väga põhjalik mõistmine ja lisaks selle tähenduse mõistmine. Kaasajal kliimateaduses on veel kolmas komponent, mida vähe rakendatakse – kes on süüdi. Kui see on ka veel lisaks, siis on komplekt enam-vähem täielik.

Miks kommunikatsioon enamasti ebaõnnestub? Mul on suhteliselt kurb sõnum, mis kindlasti kriibib paljude inimeste enesetunnet: kõige tõenäolisem koht, kus sünnivad vead teaduskommunikatsioonis, on ülikoolide ja teadusinstituutide kommunikatsiooniosakonnad, kes ei suuda koos teadlasega sõnastada, mida see kõik tähendab. Vahel ei saagi seda sõnastada, sest teadus pole veel nii kaugel.

Mida saaksid kommunikatsiooniosakonnad paremini teha?

Ma ei ole seda tüüpi kommunikatsioonispetsialist, mul on väga raske anda soovitusi. Peamine soovitus on õppida parimatest näidetest. Vaadake, mis töötab, tehke järgi.

Kas sotsiaalteaduste valdkonnast oskate tuua mõne näite, kus on teaduskommunikatsioon hästi õnnestunud ja miks?

Kuna ma ei ole seda väga palju jälginud, siis praegu toon üldisi aspekte. Äärmiselt tugev töö on tehtud Eesti inimarengu aruannete kaudu, nende kommunikeerimise kaudu ühiskonnale. Ette on võetud teatav probleemide pundar ja püütud see mitte niivõrd lahendada, kuivõrd kirjeldada korralikult ning panna mõned olemasolevad probleemid sellesse konteksti. Minu arust need on ühed kõige suuremad õnnestumised Eesti sotsiaalteaduste maastikul.

Väiksemaid läbimurdelisi asju on veel, olgu see siis Jüri Alliku jutustused eksperimentaalpsühholoogiast, Jaan Aru raamat “Ajust ja arust”, Tiit Tammaru ja Rein Ahase mõtisklused sellest, kuidas saame inimeste taskus oleva telefoni abil hinnata näiteks seda, kas rahvuslik segregatsioon kasvab või kahaneb. Neid on veel mitmeid.

Probleem on selles, et Eesti sotsiaalteadused ei kata kaugeltki mitte kõiki valdkondi, mida nad peaksid katma. Eestis on lihtsalt vähe inimesi ja teadlasi. […] On üksikud äärmiselt väljapaistvad tipud. Nii näiteks on sotsiaalteadustest Eesti teaduste akadeemias kaks psühholoogi, natuke erinevate nimetuste all, ja ka välisliikmete seas kaks psühholoogi. Seega meil on neli psühholoogi vähem kui sajast liikmest ja välisliikmest kokku. See näitab, kui tugev on see valdkond, aga ütleb ka kohe, et meil on kümneid valdkondi, kus meil peaks olema väga hea teadmine, aga ei ole. […]

Kas aitab, kui teadlasi või teadmisi väljast juurde tuua?

Näiteks õigusteaduses ei ole see võimalik. Kõikide riikide õigussüsteemid on üles ehitatud oma keele sõnade tähendustele, mida peaaegu ei ole võimalik välismaalasel omandada. On veel valdkondi, kus keel ja keeletaju on piiravad tingimused.

Sama siis kohaldub ka sotsiaalteadustes?

Kardetavasti. Inimesed käituvad vastavalt sõnade tähendustele. Meil ju olid värskelt valimised. Ka naaberriigis, või veel kaugemal, Türkmenistanis ja Põhja-Koreas, on ka valimised. Aga seal sõna valimised tähendab midagi täiesti muud – väike hulk inimesi valivad, mis ametikohal ja kui kaua nad jätkavad.

Kui palju aega veedate sotsiaalmeedias ja mida Te seal teete?

Kardan, et keskeltläbi tuleb paarkümmend minutit päeva kohta. See on üks moraalne kohustus, et vaatan üle peamised teemad. Kui teaduste akadeemia on võtnud ülesandeks anda nõu kellele iganes, kes soovib seda kuulata, siis peaksime olema kursis sellega, mis ideed liiguvad ja milline on nende umbkaudne toetajaskond, et mitte nõuannetega puusse panna.

Sotsiaalmeediat olen ise tarvitanud natukene eriskummalisel moel, justkui lakmuspaberina. Kui mul on kahtlusi, kas mingi sõnavõtt, mõte või tekst võiks olla huvitav, kirjutan selle valmis ja panen sotsiaalmeediasse, konkreetselt Facebooki. Kui tuleb üle 50 like’i inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne, siis on kindel, et mõni juhtiv päevaleht võtab selle üles ja soovib avaldada. Klassikalisse meediasse ei taha ju pakkuda müra, sõnumit, mis ei kõneta.

Internetis ja füüsilises maailmas liikudes jätame endast tohutul hulgal andmeid. Sisuliselt vahetame oma privaatsuse mitmesuguste teenuste vastu. Kuidas see Teid kõnetab?

Natuke vähem kui sada aastat tagasi, Hercule Poirot’ filmides, Poirot tunti ära hotelli fuajees ja talle pakuti just seda tuba, mis talle on alati meeldinud. See on nii meeldiv tunne. See on täiesti ajatu. Inimesele meeldib, kui ta ära tuntakse, tema soovidega arvestatakse. See on vist üks inimloomuse üldisemaid külgi.

See, et müüa soovijad püüavad hästi selgelt kindlaks teha inimese eelistusi ja pakkuda täpselt talle sobivat, on ju täiesti normaalne. Eraettevõtluse eesmärk ei ole ju meid õnnelikuks teha, vaid kasumit teenida. Punnkoht on hoopis mujal. Need andmed ei ole enamasti kättesaadavad teadlastele ühiskonnas tekkivate vastuolude ja probleemide leevendamiseks.

Milleks suurandmeid võiks saada kasutada?

Koroonakriisi algstaadiumis oli tarvis teada, kuidas inimesed tegelikult liiguvad. Oli vaja luua hoiatussüsteem lähikontaktsete jaoks. Selgus, et meie riigi seadused seda niisama lihtsalt ei võimalda. Teadlastel tuli otsida andmeid mujalt, nt elektri- ja veetarbimise kaudu. Lõpuks said kolleegid andmed kätte, aga see võttis kordades rohkem aega ja jõudu ning täiesti kindlasti halvendas prognoosi ja soovituste kvaliteeti. Meil olid fundamentaalsed vaidlused. Jäime õiguskantsleriga täiesti erinevatele positsioonidele. Ei saa öelda, et emb-kumb oleks eksinud, lihtsalt positsioonid olid erinevad. Tulemus oli see, et teadlased ei saanud riiki parimal moel abistada.

Teine külg on see, et kui need andmed jagada kõigile kasutamiseks, siis kurikaelad on alati politseist natuke maad ees. Need andmed on tohutu väärtus ja lasta kellel iganes neid kasutada inimeste manipuleerimiseks on samuti väga vale. Siin ei ole õiget ega valet lahendust. Siin on ühiskondliku debati koht. Ühiskond või selle käilakujud peaksid kokku leppima, mida võib, mis on keelatud, mismoodi tuleb reglementeerida andmete kasutamist. Lähtuda tuleb ennekõike sellest, mida on riigile vaja, mitte sellest, mida kehtivad regulatsioonid ütlevad.

Seadustest tuleb kinni pidada, aga peame olema valmis muutma neid seadusi, mis ühiskonna arengut takistavad.

Hiljuti, 23. oktoobril toimus Vabaduse väljakul SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning EKRE korraldatud meeleavaldus. Vaatamata vihmale kogunes sinna tuhandeid inimesi. Millest see kõneleb?

See kõneleb sellest, et ei ühiskond tervikuna ega ühiskonna liidrid ei tunne korralikult matemaatikat. Mitte nakatumise mõttes, vaid selles osas, kuidas toimib demokraatia ja kuidas kaasatakse vähemuste esindusi demokraatlikus otsustusprotsessis.

Poolteist aastat kestnud pandeemia polariseerib ühiskonda, see on hästi teada. Kõikidel kriisidel on põhimõtteliselt samad jooned: toimub polariseerumine, rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks, noorte sisenemine tööturule läheb raskemaks. Selle kaudu tekib potentsiaal rahulolematuseks. Need on universaalsed seadused, mida ei saa vältida. Näeme seda kliimakriisist ja paljudest muudest kriisidest.

Edasi on küsimus selles, kuidas suudab ühiskond ära kuulata need, kes on millegi vastu. Kui millelegi on vastu enamik ühiskonnast, siis muudetakse reegleid või seadusi ja ühiskond läheb edasi normaalsel moel. Demokraatia peab toimima ka siis, kui vähemus on vastu. Demokraatia alus ei ole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse. Samal ajal on demokraatia toimimise viis selline, et mingi aeg vaieldakse, siis tehakse otsus ja minnakse edasi nii, et vähemus seda aktsepteerib.

Me oleme jõudnud situatsiooni, kus osa vähemusest mingil põhjusel ei soovi aktsepteerida juba tehtud otsuseid. Mis seal ikka, see on situatsioon, kus me oleme. Riik peaks sellega hakkama saama.

Vähemuse kaasamine on väga huvitav protsess, mida Eestis on natukene õpitud ja seda rakendatakse mitmesugustes kogudes ja komisjonides. Aga see toimib siiamaani nõnda, et vähemusel lastakse oma jutt ära rääkida, misjärel seda sama hästi kui ignoreeritakse. See ei ole õige.

On olemas matemaatilised meetodid peavoolust erinevate arvamuste mõistlikuks arvestamiseks. Neid on testitud mitmesuguste müraste andmete peal. Ühiskonna kontekstis võimaldavad sellised meetodid häälekat vähemust mõistlikul moel arvestada, kui vähemuse osakaal on jämedalt kuni 30 protsenti kõigist arvamustest. Seda laadi meetodeid rakendame oma mere- ja ranniku-uuringutes igapäevaselt.

Neist kõige tuntum on Theili-Seni lähenemine, mida teatakse üle 70 aasta. See on märksa stabiilsem kui klassikaline lineaarse regressiooni meetod (mis näiteks mõõdetud andmestiku muutumist püüab kirjeldada sirgjoonega). Väikese arvamuste hajuvuse puhul läheb Theili-Seni meetodiga saadud joon täpselt kokku regressioonisirgega. Hääleka vähemuse olemasolu puhul arvestab Theili-Seni meetod mõistlikul moel selle vähemuse soove, n-ö kõrvalekaldeid, tehes seda küll fundamentaalselt teistmoodi. Klassikaline regressioon mõõdab iga osaleja arvamuse kaugust peajoonest ja otsib joont, millest mõõdetuna kõigi kauguste üldsumma oleks minimaalne. Theili-Seni meetod seevastu vaatleb kõiki üksikute arvamuste paare ja võrdleb neid omavahel, jättes esmajoones kõrvale täiesti risti vastupidistel arvamustel olevad paarid. Nõnda on Theili-Seni meetod väga demokraatlik, sest ei küsi, kui kaugel on mingi üksik arvamus keskmisest ega püüa ka seda kaugust hinnata. Vähemasti matemaatilistes näidetes on võimalik seda tüüpi arvutuste kaudu mõistlikul moel kaasata otsustusprotsessi ka väga rahulolematu vähemuse arvamus. Selle lähenemise reaalset toimimist Eesti elus ma ei ole seni täheldanud.

Olen päris kindlalt veendunud, et seda tüüpi matemaatika jõuab varem või hiljem sotsiaalteadustesse ja saab osaks riigi otsustusmehhanismist. Mitte taoliste ürituste ärahoidmiseks, vaid palju laiemalt. Selle kaudu leitakse võimalused, kuidas vähemus tunneks, et nende häälega tegelikult arvestatakse.

Taoliste meeleavalduste toimumine iseenesest on osa demokraatlikust protsessist. Need küll ei tohiks toimuda pandeemia tingimustes. Vähemasti mitte sellisel moel, et inimeste füüsiline lähedus on üle mõistlikkuse piiri. Aga siin on küsimus riigi otsustes, kas ta jõustab need reeglid ja nõuded, mis on välja kuulutatud või otsustab, et kodurahu huvides ei pea neist väga rangelt kinni.

Kas ma saan siis õigesti aru, et neid inimesi ei ole piisavalt ära kuulatud?

Põhimõtteliselt küll. Aga see ei ole lihtsalt ärakuulamine, mis puudu on. Demokraatia ei tohi nii toimida, et kuulatakse ära ja tehakse väike korrektsioon. Tagasiside peab olema piisav.

Riik peab suutma selgitada, miks kellegi huve riivav otsus tehakse. Selgitama nii, et ka rahulolematu inimene mõistaks, et see on oluline ja vajalik ning aduks, et tema positsioon vähemalt natukene mõjutas otsust.

Suurte rühmade puhul ei ole võimalik konsensusele jõudmine. Matemaatiliselt saab ka näidata, et konsensus ei ole üldjuhul optimaalne otsus.

Aktiivne vaktsineerimisvastasus pole ju maailmas ainus omataoline probleem. On olemas mitmeid paralleele. Näiteks ülesanne, kuidas alustada rääkimist vaenuliku hõimuga. See on katoliku kiriku misjoniteooria klassikaline ülesanne. On olemas nii teooria ja praktika kui ka vastavad koolitused: kuidas läheneda, millest alustada, mida võib öelda, mis ajal, kuidas saavutada usaldus. See on toiminud palju sadu aastaid.

Me lihtsalt riigina ignoreerime seda kogemust, arvates, et see võib-olla ideoloogiliselt ei sobi kaasaegsesse demokraatlikku sekulariseerunud maailma. Kuidas ütles Martin Luther selle kohta? Kui kurat on midagi ilusat ära varastanud, võime selle igal ajal tagasi võtta. Misjoniteooria õpetab, kuidas läheneda inimestele, kelle seisukohad on meist radikaalselt erinevad ja kes on nõus nende seisukohtade nimel surema.

Vaktsineerimise teemal praegu üks pool süüdistab teist valetamises ja vandenõuteooriates, teine sõimab lamemaalasteks kõiki, kes ei arva temaga samamoodi. Mida teha, et eri osapooled üksteisele sammukesegi lähemale astuksid? Arstid on väsinud, meil on kiire, kuid lahendust ei näi tulevat.

Riikidevahelistes suhetes ja tipp-poliitikas poliitikute vahel ei ole tundeid, on huvid. Võiks olla veel üks kategooria, mida ma nimetaksin professionaalsuseks. Millest pihta hakata? Kui meil pole aimugi, kuidas suhelda vaenulike hõimudega, kes on nõus oma arvamuse säilitamise nimel mitte ainult surema, vaid ka tapma, siis võiks alustuseks saata kümme noorema põlvkonna psühholoogiharidusega sotsiaalteadlast katoliku seminaridesse õppima misjoniteadust.

Ja nii lihtne ongi?

Millestki tuleb ju pihta hakata. See ei pruugi tulemust anda. Aga täiesti mõttetu on kogu aeg lihtsalt rääkida sellest, et meil on polariseerumine ja et ei suudeta vastastikku üksteist kõnetada. Tuleb midagi teha, et kõnetada. Kasvõi tulevikus. Ega see pole viimane omataoline kriis.

Kui leida need inimesed, nad alles lähevad õppima, see võtab aega. Kriis aga on juba käes. Võib-olla Te pole õige inimene, kellelt küsin, aga ehk on mõtteid.

Ma ei saa öelda, mida täpselt teha, aga saan öelda, kuidas teha: rakendada teadusnõustamise kuldreeglit. Valdkonna spetsialistid, kes on kutsutud valitsust nõustama, annavad valitsusele teatava spektri, teatavad võimalused, mida võiks teha, aga peavad suu kinni, mida täpselt nad valitsusele soovitasid. Valitsus, kel on mandaat otsustada, valib pakutud soovituste vahel. Seejärel kõik need, kes soovitavad, püüavad maksimaalselt valitsuse otsust põhjendada. Vaikivad aga sellest, mida nad veel soovitasid.

Vastavalt põhiseadusele on valitsuse istungid kinnised. See tähendab, et sinna minev materjal ei ole avalik. Valitsus valib sealt midagi ja mingi osa kohta teeb otsused. Neid nõuandeid, mille kohta otsust ei tehtud või veel vaieldakse, ei avalikustata. See tähendab, et kommunikatsioon toimub suhteliselt tugevalt ühes suunas. Ei selgitata mitte iga valitsuse otsust, vaid seda, mida valitsus valis teadlaste soovitustest. Mis siis, et eri teadlased mõtlevad erinevalt. Iga valitsuse otsust, mis on tehtud teadlaste soovituste alusel, tuleb siis mitte kaitsta, vaid selgitada lahti kogu ühiskonnale, mida see tähendab ja miks tuli nõnda teha. Kõik üheskoos. Seda Eestis ei ole.

Oleme rääkinud laiemalt ühiskonnast ja valitsusest. Tuleme kitsamalt perekonna ja sõpruskonna juurde. Tulemas on jõuluaeg. Inimesed saavad kokku, mõned neist üle hulga aja. Võimalik, et jutuks tuleb vaktsineerimine. Öeldakse, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Mida teha, et inimesed jääksid ikkagi oma jõuluprae juurde, mitte ei asuks kaaslase kallale.

Jah, paljud perekonnad on lõhki ja ka minule väga lähedalt on perekonnad vaktsineerimise küsimuse tõttu lõhki. Mida ma julgen soovitada? Püüaks mõelda nii, et mitte keegi ei tee meelega midagi valesti. Kõigil on omad hirmud, omad soovid, oma põhjendused, oma unistused. Nad kõik ei oska neid nii ilusasti väljendada, et teised mõistaksid. Lähtume sellest, et keegi ei tee midagi meelega valesti.