Kogu meie elu koosneb keerukatest ja vähem keerukatest süsteemidest. Me ise oleme oma kehas elavate mikroorganismidega ökosüsteemiks ja samas kuulume erinevate ökosüsteemide koosseisu. Koos teiste inimestega moodustame me erinevaid sotsiaalseid süsteeme, kuulume sõpruskonda, perekonda, kogukonda. Samal ajal oleme seotud majanduslikult inimestega, keda me pole kunagi kohanud, aga kes on kasvatanud meile kapsa, avokaado, õmmelnud pluusi või sorteerivad ära meie jäätmed. Elu on lihtne, kui ei pea mõtlema, kuidas sellised süsteemid toimivad. Kaasaja poliitiline ja majanduslik süsteem teeb suuri pingutusi selleks, et tavainimesed ei murraks liialt pead, kuidas on tagatud nende heaolu, püüdes pakkuda lihtsaid lahendusi ja ihade rahuldamist.
Kui vaadata eri valdkondade (keskkonna-, finants-) teadlikkuse uuringute tulemusi, kerkib üles küsimus, kui hästi tegelikult osatakse süsteemselt mõelda. Kui meilt on võetud ära vajadus keerukatest süsteemidest aru saada, kuna ilma selletagi on me heaolu ja turvalisus tagatud, siis kas sellega väheneb ka oskus süsteemselt mõelda?
Mind on alati võlunud reisimine ja reisikirjad. Lapsepõlves loetud reisikirjade raamatud Maa avastamise ja geograafia õitsengu eelmisest kõrgajast olid mu lemmikud. Neid lugedes hämmeldusin ma alati neis kohtades, kus kirjeldati, kuidas valmistuti reisideks “valgetele laikudele” maakaardil. Oludesse, kus tingimused olid teadmata ja kuhu ükski eurooplane polnud varem jõudnud. Imestasin, kuidas aastaid enne ekspeditsiooni toimumist jättis vastavalt kokkuleppele mõni varasem ekspeditsioon kuhugi vastselt avastatud saarele proviandilao. Ekspeditsioonide planeerijatel ja juhtidel oli ühine arusaam sellest, mida on vaja teha, et toime tulla tundmatusega, ning kuhu ja kuidas paigutada toidumoon, et järgmine ekspeditsioon selle kindlasti üles leiaks.