Selle asemel et püüda kedagi ümber veenda, tuleks aidata tal leida endas motivatsiooni oma arvamust muuta.
Mõni aasta tagasi tegin vea, et hakkasin vaidlema kõige jäärapäisema inimesega, keda tean. R, kellele viitan tema privaatsuse kaitsmiseks ta nime algustähega, on mu kauaaegne sõber, ja kui ta oma perega mul kord külas käis, mainis ta, et tema lapsi pole kunagi vaktsineeritud – ega hakata ka kunagi vaktsineerima.
Ma ei ole seda meelt, et igat vastsündinut peaks pimesi kõiksugu vaktsiinidega vaktsineerima, aga ma tundsin muret tema laste turvalisuse pärast, mistõttu hakkasin ümber lükkama mõningaid vaktsiinide kohta levinud müüte. Peale mitu päeva kestnud arutelu olin kurnatud ja ärritunud. Ent sõpruse säilitamise nimel lubasin, et ei räägi temaga vaktsiinidest enam mitte iial. Ja siis tuli aasta 2020. Hirm vaktsiini ees võib olla suurim takistus COVID-19 peatamisel. Selle levik on palju laialdasem kui nn vaktsiinivastaste kogukond: umbes pooled ameeriklastest kahtlevad COVID-19 vaktsiinide ohutuses; 39% ütleb, et nad kas kindlasti või tõenäoliselt ei lase end vaktsineerida. Otsustasin katsetada, kas suudan veenda R-i vaktsineerimise suhtes avatumalt mõtlema. Tol hetkel ei teadnud ma veel, et see avardab ka mu enda mõtlemist.