Fašismi-mõiste ülimast liikuvusest Venemaa poliitilises ja kultuuriruumis räägib kirjanik ja filmimees Olev Remsu. Muu hulgas tuleb juttu siin kandiski omal ajal popi telesarja “Seitseteist kevadist hetke” telgitagustest ja sellest, mis on juhtunud Nikita Mihhalkoviga.
Minu nooruses vahutses Nõukogude propaganda fašistidest laias kaares. Kõik halb oli fašistlik, päris hea oli antifašistlik. Halb oli välismaal, hea kodumaal. Siiski, siiski, fašiste leidus kodumaalgi. Niisuguse aunimega tituleerisid meid, eestlasi, umbkeelsed migrandid. Meenutame vanasõna “kes teisele nime annab, see ise seda kannab”, ent anname andeks – sajatajad olid hullutatud oma propagandast, nad olid nakkuse ohvrid, nad ei teadnud ise, mida nad teevad. Tuleb meelde, et fašismiterminoloogiat pruukis eestlasest lektorgi. Koolis kamandati meid aulasse protestimiitingule “Adenauer, ka meie tahame elada 83-aastaseks!”, kus vihase kõne pidas proteeskäega vanake. Lääne-Saksa kantsleri kohta kuulsime: “Konrad Adenauer – see on fašist, see on sada korda hullem kui fašist, ta on antifašist.”
