Mihkel Kangur: vaesusest

Tõeliselt rikas inimene saab lubada endale elustiili, mis sisaldab jalgrattaga tööl käimist. Foto: Shutterstock

Asi polegi niivõrd rikas olemises, vaid hirmus olla või näida vaene. Aga vähem tarbimine ei pruugi olla vaesuse tunnus.

Jalgratas on linnas vaese inimese sõiduvahend. Igaüks võib selles veenduda, kui rattaga linnas üks tiir teha. Iga ristmiku äärekivi tuletab seda meelde. Põnts ja põnts, ühe teeserva astmest alla ja teise teeserva astmest jälle üles.

Et teadmine vaeseks olemisest ikka kindlalt kinnistuks, ehitatakse rattateed sinna, kuhu saab, nii et sõidutee ületusi – siksakitamist üle sõiduteede ja fooride taga ootamist – oleks võimalikult palju. Mitte sinna, kus rattateid oleks vaja ning sõitjal oleks mugav. Iga põnts sõiduteed ületades, prahist puhastamata ja talviti lume ladustamiseks kasutatav ning ebaloogiliselt rajatud rattarada peab ratturile meelde tuletama, et ta on tähtsusetu, kuna ta on vaene. Sest rattaga sõidavad ju vaesed ja tähtsusetud, kes ei suuda endale autot soetada.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (31)