Olev Remsu. Kuidas antifašistidest fašistid said

"Seitseteist kevadist hetke". Kolmanda Reichi salapolitsei ülem Heinrich Müller ja Stirlitz.

Fašismi-mõiste ülimast liikuvusest Venemaa poliitilises ja kultuuriruumis räägib kirjanik ja filmimees Olev Remsu. Muu hulgas tuleb juttu siin kandiski omal ajal popi telesarja “Seitseteist kevadist hetke” telgitagustest ja sellest, mis on juhtunud Nikita Mihhalkoviga.

Minu nooruses vahutses Nõukogude propaganda fašistidest laias kaares. Kõik halb oli fašistlik, päris hea oli antifašistlik. Halb oli välismaal, hea kodumaal. Siiski, siiski, fašiste leidus kodumaalgi. Niisuguse aunimega tituleerisid meid, eestlasi, umbkeelsed migrandid. Meenutame vanasõna “kes teisele nime annab, see ise seda kannab”, ent anname andeks – sajatajad olid hullutatud oma propagandast, nad olid nakkuse ohvrid, nad ei teadnud ise, mida nad teevad. Tuleb meelde, et fašismiterminoloogiat pruukis eestlasest lektorgi. Koolis kamandati meid aulasse protestimiitingule “Adenauer, ka meie tahame elada 83-aastaseks!”, kus vihase kõne pidas proteeskäega vanake. Lääne-Saksa kantsleri kohta kuulsime: “Konrad Adenauer – see on fašist, see on sada korda hullem kui fašist, ta on antifašist.”

Kirglik agitaator teadis, et eesliide anti- tähendab halba sarnaselt antikommunismile, nii tahtiski ta Adenauerit päris põhja kiruda, et meie ikkagi aru saaksime, millise jäledusega on tegemist. Meie saime kõigest aru, me teadsime, et õige on see, et Adenauer on antifašist, kuna ta natside ajal Rootsi kardinate taha pandi. Siiski panen ma tollele õnnetule lektorile paar plussi. Kõik teised eestlastest propagandistid olid teadlikud valetajad karjääri nimel. Arvan aga, et tema uskus seda, mida rääkis. Oli omamoodi aus, mis sest, et ei paistnud silma teadmistega. Tema mälestuseks ma tahangi rääkida fašistidest ja antifašistidest.

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (10)