Ma olen viimastel aastatel olnud pigem “kaine”, igal juhul ettevaatlik selles, millest unistan. Noogutasin viimati endamisi, kui lugesin Õnnepalu mõtet, et inimene ei suudaks ensepettuseta elada ühtki päeva. Viimastel, eriti murettekitavatel aegadel on minus sisse lülitunud mingi enesealalhoiuinstinkt – hakkasin jälle unistama! Unistamine ei ole tühine tegevus.
Ühel kõlekülmal päikseta päeval, kui jälle lund sadama hakkas, olin ma üsna pahuras tujus ning jõuetu, eks ikka sellest talveväsimusest ja kõikidest neist lakkamatult jubedatest uudistest muidugi ka. Enda lohutamiseks asusin vaatama suviseid fotosid, kus olen jalgupidi vees, korjan lilli või olen ise pildistanud loodust.