Ma olen viimastel aastatel olnud pigem “kaine”, igal juhul ettevaatlik selles, millest unistan. Noogutasin viimati endamisi, kui lugesin Õnnepalu mõtet, et inimene ei suudaks ensepettuseta elada ühtki päeva. Viimastel, eriti murettekitavatel aegadel on minus sisse lülitunud mingi enesealalhoiuinstinkt – hakkasin jälle unistama! Unistamine ei ole tühine tegevus.

Ühel kõlekülmal päikseta päeval, kui jälle lund sadama hakkas, olin ma üsna pahuras tujus ning jõuetu, eks ikka sellest talveväsimusest ja kõikidest neist lakkamatult jubedatest uudistest muidugi ka. Enda lohutamiseks asusin vaatama suviseid fotosid, kus olen jalgupidi vees, korjan lilli või olen ise pildistanud loodust.

Edasi lappasin juba inspireerivaid aiandusteemalisi lehekülgi internetist ning kujutlesin ette, kuidas ühel päeval on mul taas romantiline metsik taluaed, vanade õunapuude, pojengide ja lupiinidega… Mu tuju paranes. Sain aru, et inimene peab ikka unistama millestki, mis teda raskel hetkel toetab – see paneb ta uuesti elama ja lootma.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (128)