Millest te unistate? Evald Koolme külast

Foto: Jarek Jõepera

“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad. Evaldi unistuseks on, “et vanaema ketraks või kooks sukka, lapselapsed jookseksid toas ringi, tuba oleks soe ja igaüks teeks, mis talle meeldib. Ja puhas loodus oleks ümber. Ja et targad inimesed riiki valitseks.”

4. jaanuar 2020. Lääne-Virumaa, Koolme küla. Olen Evaldi juures.

Tere, Evald!

Tere!

Kui vana sa oled?

61 väljalase.

61 väljalase, selge. Aga millest sa unistad?

Et vanaema ketraks või kooks sukka, lapselapsed jookseksid toas ringi, tuba oleks soe ja igaüks teeks, mis talle meeldib. Ja puhas loodus oleks ümber.

Midagi veel?

Et saaks puulusikat nikerdada või midagi muud teha, mis hingele pakuks.

Ma ei tea, kui palju Eestis üldse on praegu peresid, kus vanavanemad ja mitu põlve koos elaksid.

Aga kes see unistada keelab. (Muigab.)

Nõus. Aga miks sa just sellest unistad? Kas sa tunned, et sellest on kõige suurem puudus?

Ju vist.

Millest sa veel unistad? See võib olla iseenda mõttes, võib olla laiemalt.

(Pikk paus.) Et targad inimesed riiki valitseks.

***

“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad. 

Jarek Jõepera: “Aastate jooksul on mul olnud palju juhuslikke kohtumisi inimestega, keda nägin vaid hetkeks, kuid kes ometi puudutasid hinge. Olen palju selja taha vaadanud või pärast hetke nägemist paari kilomeetri pärast auto teeservas kinni pidanud, et siis iseendaga võideldes sageli ikkagi jõuda otsusele sõitu jätkata. Nüüd on vaid mälupildid hetkedest, mis jäävadki kripeldama.

Mul on tunne, et jalgsi ja eriti jalgrattal kulgeja kannab justkui kilpi, mis ei kaitse teda küll autode, kuid kaitseb kurja eest. Õigemini lammutab see sageli hirmu ja kurja müüri, mis kaasneb võõraga, kes tuleb sulle inimtühjas kohas aia taha või teerajal kõnetab. On kordi, kus müür on langenud aeglaselt, kuid tahan uskuda, et indiaanlaste kombel peopesi näidates, “tulen heaga”, paistab välja.

Et oleks rohkem põhjuseid minna tagasi ja astuda ligi, saavadki fotodel olema need erilised kohtumised ja inimesed. Nii täiesti juhuslikke kui ka kohalikelt kuuldud heade sõnade järgselt tekkinuid. Küsin kõikidelt alustuseks ühe küsimuse – “millest te unistate?” – ja palun luba teha üks foto.

Jarek Jõepera

Jarek Jõepera

Jarek Jõepera on elukutseline fotograaf. Loe artikleid (5)