Ärevuse või hoopis diagnooside ajastu?

Foto: Shutterstock

Aktiivsus-ja tähelepanuhäire (rahvakeeli ATH või ADHD) oli algselt väga harv haigus, mida diagnoositi varases lapseeas. Mis on ikkagi juhtunud, et nii mõnestki varasemalt erilisest diagnoosist on tänaseks saanud kohati moesõna, selle üle arutlevad ka psühhiaatrid ja psühholoogid.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis läks trükki enne Venemaa kallaletungi Ukrainasse, mistõttu on sellega seotud uued vaimse tervise probleemid käsitlusest väljas. Ent mõtlemisainet selle kohta, kui palju vaimse diagnoosi panek inimest aitab ja kui palju hoopis takistama hakkab, on siiski.

1960ndatel hakati lastel, kellel oli erinevaid probleeme kõne, tähelepanu, impulsiivsuse ja motoorikaga, diagnoosima minimaalset aju düsfunktsiooni või ajuhäiret (MBD). Arstid olid tähele pannud, et ajukahjustuse või mõne neuroloogilise haiguse korral võisid lapsed olla motoorselt rahutud või kohmakad. Nii arvati, et ka nende hüperaktiivsus võib olla seotud kergemat sorti ajukahjustusega. Diagnoosimaailma sündis ATH või vähemalt selle esivanem.

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere on ajakirjanik. Loe artikleid (21)