Inimene on sotsiaalne olend. Me vajame ja otsime enda ümber inimesi, lastes mõne neist endale üpris lähedale. Mõnda ei lase ka, kui “tunne ei ole õige”. Psühholoog Hannes Kuhlbach selgitab autismi kui vaimse arengu häire suurenemise põhjusi ja mõju inimese arengule.
Inimene loob igast endale olulisest või tähtsast inimesest enda meeles (mälus, kui soovite) otsekui tõmmise, sisemise kujutluspildi. Selles on üksjagu moonutusi, kuid üksjagu ka tõepärast, moonutuse tase on erinev nii vanuse, suhte faasi kui mh psühhopatoloogia vaatenurgast käsitledes. Iga lapsevanema jaoks on tema võsuke maailma üks kenamaid ja armsamaid lapsi, osad ei häbene ka öelda, et kõige armsam, kes kunagi üldse sündinud on. Ja peaaegu iga laps ütleb, vähemalt lasteaias, et tema ema on maailma kõige ilusam naine ja isa kõige tugevam mees. Moodsas maailmas on tugevuse mõõde muidugi muutunud, seda asendab piisavalt hästi taoline kordumatu iseloomujoon nagu rikkus. Ehk – minu isa on kõige rikkam! Kõik kunagi või parasjagu armunud teavad hästi, et selles seisundis kahanevad vastaspoole vead olematuks ja voorused paisuvad tohutuks ehk pilt on roosamast roosam.
Reaalsus saabub ühel hetkel kas tasapisi või siis pauguga. Lühidalt – me kõik loome tegelike, reaalsete inimeste baasil enda sees enam-vähem tervikliku ettekujutuse igast konkreetsest inimesest, seda pilti enda jaoks sobivalt moonutades. Sotsiaalkonstruktivistid ütleksid siinkohal, et vastavalt suhte sisule ja olukorra nõudmistele luuakse see pilt pidevalt uuesti, seepärast on ka inimeste suhted arenguliselt muutlikud. Ei arva ju keegi kolmekümnene enam, et tema ema on (jätkuvalt) maailma ilusaim naine ja isa maailma rikkaim mees. Õnneks saab ka enamik vanemaid sellest üle, mitte ei raevutse ega nördi troonilt tõukamise valu käes kui lapsed, kellele reaalsus selgeks teeb, et mustmiljon polegi number. Me kõik areneme, tahaksin väita.