Hannes Kuhlbach: lapse üksindus peegeldub ema silmades*

Inimene on sotsiaalne olend. Me vajame ja otsime enda ümber inimesi, lastes mõne neist endale üpris lähedale. Mõnda ei lase ka, kui “tunne ei ole õige”. Psühholoog Hannes Kuhlbach selgitab autismi kui vaimse arengu häire suurenemise põhjusi ja mõju inimese arengule.

* Artikli pealkiri on muudetud, originaalis “Lapse autism peegeldub ema silmades”

Inimene loob igast endale olulisest või tähtsast inimesest enda meeles (mälus, kui soovite) otsekui tõmmise, sisemise kujutluspildi. Selles on üksjagu moonutusi, kuid üksjagu ka tõepärast, moonutuse tase on erinev nii vanuse, suhte faasi kui mh psühhopatoloogia vaatenurgast käsitledes. Iga lapsevanema jaoks on tema võsuke maailma üks kenamaid ja armsamaid lapsi, osad ei häbene ka öelda, et kõige armsam, kes kunagi üldse sündinud on. Ja peaaegu iga laps ütleb, vähemalt lasteaias, et tema ema on maailma kõige ilusam naine ja isa kõige tugevam mees. Moodsas maailmas on tugevuse mõõde muidugi muutunud, seda asendab piisavalt hästi taoline kordumatu iseloomujoon nagu rikkus. Ehk – minu isa on kõige rikkam! Kõik kunagi või parasjagu armunud teavad hästi, et selles seisundis kahanevad vastaspoole vead olematuks ja voorused paisuvad tohutuks ehk pilt on roosamast roosam.

Reaalsus saabub ühel hetkel kas tasapisi või siis pauguga. Lühidalt – me kõik loome tegelike, reaalsete inimeste baasil enda sees enam-vähem tervikliku ettekujutuse igast konkreetsest inimesest, seda pilti enda jaoks sobivalt moonutades. Sotsiaalkonstruktivistid ütleksid siinkohal, et vastavalt suhte sisule ja olukorra nõudmistele luuakse see pilt pidevalt uuesti, seepärast on ka inimeste suhted arenguliselt muutlikud. Ei arva ju keegi kolmekümnene enam, et tema ema on (jätkuvalt) maailma ilusaim naine ja isa maailma rikkaim mees. Õnneks saab ka enamik vanemaid sellest üle, mitte ei raevutse ega nördi troonilt tõukamise valu käes kui lapsed, kellele reaalsus selgeks teeb, et mustmiljon polegi number. Me kõik areneme, tahaksin väita.

Arenguks on vaja lähedasi suhteid mitmete inimestega.

Esialgu neid kopeerides, nende tegusid ja ilmeid jäljendades, õpib imik inimeseks saamist. Tema sees on looduse poolt kaasa antud võimekus matkida, korrata ja sisestada seda, mida teevad tema lähedal olevad eeskujud. Reeglina ema ja isa, Mowgli puhul aga näiteks džunglielukad. Tulemuseks on vastavalt inimlaps või loomalaps, vaatamata füüsiliselt samale ülesehitusele. Just ema pilgus, olekus, kehalisuses, soojuses on see esimene pilt maailmast, mis lapsesse sisestub, seal püsivalt kinnistuma hakkab ja seeläbi otsekui tema Mina tuumaks saab, mis omakorda edaspidises elus võimaldab tal teiste inimestega – teiste Minadega – suhte luua, ikkagi endaks jäädes, aga samas teisi enda ligi lubades, kartmata kaduda või teises inimeses lahustuda.

Kui eelolev jutt tundub hädisevõitu filosoofiline heietus, siis näitlikustame seda praktilise looga elust endast.

Laps vajab enda arenguks, turvatunde tekkeks ja emotsionaalse (kuid ärevus- ja söömishäirete suunas vaadates ka füüsiliseks) tasakaalu hoidmise õppimiseks ema lähedust ja kontakti. Inimene on üles ehitatud nii, et meie viis meelt annavad kõik oma proportsionaalse osa sellest lähedustundest. Imiku jaoks on esialgu oluline taktiilne pool ehk kehakontakt, millele sekundeerivad maitse-, lõhna-, kuulmis- ja nägemismeel. Kui ema on häälestatud millelegi muule, näiteks mõnusale chat’ile sotsiaalmeedias, siis on tema meel hõivatud millegi muu kui lapse tajumisega ning ema-lapse suhtluskanalid on osalised blokeeritud. Kannatajaks pooleks on mõlemad, kuid lapse kahju on suurem. Esialgu ei saa ta alternatiivselt FB-i või Messengeri abil teistega suhelda ja oma suhtenälga kustutada. Sümbolite ja representatsioonide maailm on keele ja märkide õppimise näol alles ees. Ma räägin perioodist null kuni poolteist aastat, mil maailma rikkus või vaesus on vahendatud läbi ema. Ema võimetus või ignorantsus oma lapsele pühenduda suunab lapse tahes-tahtmata rohkem oma sisemaailma jääma, ning avanemine inimeste maailmale ja suhetele on raskendatud. Millegipärast märkan ringi liikudes aina rohkem emasid (ja ka isasid), kel laps kärus päranisilmi maailma uudistamas ja kes ise jalutades oma nutiseadmes mingis teises maailmas “jalutavad”.

Lapse jaoks on esimesed kolm eluaastat kriitilised isiksuse baasi, kiindumussuhte ja Mina terviklikkuse kujundamisel. Enamjaolt on see ka aeg, mil soovitatakse lapsega pigem kodus olla, temale pühenduda ja mitte palju tegelda töö või täiskasvanu enda jaoks põnevate asjadega. Lapse arengus toimuvad selles vanuses väga kiired, murrangulised ja tulevikule mõeldes olulised sammud. Mõistagi on lapsed erinevad ja nii mõnigi laps on nn normeakaaslaste arengust ees või maas, selles pole enamasti midagi katastroofilist. Keegi laps on elavam, teine tasasem, kolmas  pelglik, neljas julge jne. Mõni laps jääb aga väga endassesulgunuks. Millegipärast tuleb meelde telefoni sukeldunud ema, kärus oma väikeste silmadega tühja taevast vahtiv maimuke, kelle pilku ükski inimene ei peegelda…

Küll aga avaldub väikelapseea lõpus juba küllalt selgelt üks vaimse arengu nihestatus, mida laialt nimetatuna kutsutakse autismispektri häireks. Viimane DSM 5.0. (2013), on sellele eelneva kümmekonna aasta jooksul välja töötatud USA keskselt, kuid üldkasutusel kogu maailmas, võtab nimetatud häire kokku nimetuse alla “raskused suhtlemisel ja rääkimisel, suhestumisel inimeste ja sündmustega ning kalduvus korduvate stereotüüpsete liigutuste tegemiseks”.

Autismi erineva “raskusastme” diagnoosi saab järjest enam lapsi ja noorukeid, ning tendents on viimase paarikümne aasta jooksul kiirelt kasvav. Jah, süüdi võivad olla kaitsepookimised, allergeenid toiduainetes, üldine atmosfäärimürkide kontsentratsiooni kasv jne, kuid psühholoogina viitaksin virtuaalmaailma suunas. Praeguste noorte, teismeliste ja paarikümneaastaste jaoks on maailm muutunud oluliselt laiemaks, samas enese suhestamine teiste inimestega oluliselt kitsamaks.

Inimeste suhtlemis- ja eneseesitlusvajadust mimikeerivad nn sotsiaalsuhtluskeskkonnad, mida tegelikkuses juhivad ja suunavad algoritmid, on saanud uueks normaalsuseks. Surve omada igas keskkonnas kontot, selle kaudu suhelda, ühenduses olla, postitada, laikida ja teha kõike muud, milleks mul ja ka ilmselt Eesti Keele Instituudi teadlastel omakeelsetest sõnadest puudus juba kätte on tulnud, on tohutu. Mäletan 90ndate algust, kui igal aastal ilmutati populaarseid telefoniraamatuid, mida Lääne eeskujul kollasele paberile trükiti ja mille üks müügilauseid oli “kui sind pole siin, siis sind pole olemas”. Umbes samamoodi survestab inimesi sotsiaalmeedia, sest mida rohkem suhtlejaid, seda suurem auditoorium, kellele müüa igasuguseid asju, mida inimene ei teagi endal vaja olevat. Aga küll see vajadus tekitatakse, selles pole kahtlust.

Tagasi teemasse. Kui suhe reaalsete inimestega jääb kängu ning nende inimeste kuvad ei saa kasvavasse lapsesse sisestuda, jääb ta üsna üksi. Üksi on halb olla, seepärast tuleb sellest kuidagi üle saada. Kui ema/isa vaatab oma nutiseadet või telerist kellegi teise elu, siis ei saa laps lähedase inimesega koos olemise terviklikku tunnet.

Kui laps saab oma esimese nutiseadme kohe, kui suudab paar sõna rääkida või käte motoorika lubab mängida esimesi mänge, on piltlikult öeldes paarikraadine kalle autismi suunas loodud.

Kui suureks see kalle vajub, sõltub mitmest asjaloost, mille kohta psühholoogid ja kasvatusteadlased toovad välja kolm mõjuriterühma: geneetiline soodumus, lähisuhted hooldajatega ja keskkondlik mõju. Kui nutiseade saab “asendusemaks” või “asendusisaks”, siis tegelik inimsuhete maailm moondub ning laps ei õpi suhestuma ja suhteid looma tegelike inimestega. Selle tulemusel kapseldub ta halvemal juhul veelgi enam endasse, loob oma alternatiivse maailma, kus on selged ja lihtsad reeglid, nupulevajutusele järgneb kohene reaktsioon ning etteennustatavus (meenutagem – algoritmid just sellega tegelevadki!) on kõvasti kõrgem, kui inimeste maailmas. Inimene on niivõrd keeruline ja dünaamiline olend, et teda ei suuda täiuslikult ja kogu olemuses matkida ükski tehisintellekt.

Järgmisel korral võtaksin arutada, mismoodi alternatiivreaalsus moonutab ja pärsib reaalset suhtlust ja takistab lähedussuhete loomist ja arenemist. Õppetund lapsevanematele oleks: kui pühendate oma elust lapse sünni järgselt piisava määra temaga kontakti loomisele, arendamisele ja ei kiirusta pidevalt millegi “meeldivamaga” tegelema, siis kasvab maailma juurde üks tore inimene. Vastasel juhul on oht, et järgmine põlvkond autistlike joontega internetimaailma Mowglisid ei julgegi enam omavahel kokku saada ja jääda. Ja lapsed jäävad sündimata.

Loe lisaks: Kariina Laas: veelkord autismist, ema silmadest ja vaktsiinidest

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (28)