Anna-Kaisa Oidermaa: ärevus ja teekond sisemise rahuni, iseendani

Ärevusega toimetulekuks paistab olevat sama palju viise, kui neid on ärevuse määretlemiseks. | Foto: Shutterstock.com

Möödunud aastal keskendus Peaasja meeskond ärevushäiretele. Soovisime jõuda parema arusaamani ärevushäirete olemusest ja ravivõimalustest meie ühiskonnas. Teel olles viskasime õhku mõtte, et ärevuse tähendust on võimalik muuta, teisendada hirm elevuseks või häbiväärne abivajamine julguseks võidelda.

Nagu ikka kipub minema, ei tahtnud alguses üldse vedama saada. Üsna mitu kuud veetsime arutades ja vaieldes, mida ärevus üldse tähendab. Selles olime kõik ühte meelt, et ärevus on üks tunne ja tuttav tunne. Aga kas on abi teadmisest, millised neurotransmitterid täpselt millistes ajuosades ärevusega seotud on, ja kas on üldse piisavalt teada, millised on ärevuse toimemehhanismid ajus? Kas minu tunne 200 inimese ees esinedes on sama, mis kolleegil, kes tahab helistada kellelegi, kes on talle kaua aega sümpaatne olnud, või teisel, kes peab minema seltskondlikule üritusele, kus ta kedagi ei tunne? Mis teeb ärevusest häire – kas on haiguslik vältida lendamist hirmu tõttu, kui muu elu on korras?

Kognitiivse käitumisteraapia mõttes tekib ärevusetunne negatiivsetest automaatmõtetest ja nende all olevatest tuumuskumustest. Analüütilise teraapia vaates võib olla suur osa psüühikanähtustest konstrueeritud selleks, et ärevusega toime tulla. Saime aru, et oleme juhtunud suuremale väljakutsele, kui algselt arvasime. Nii palju ebamäärasust ja erinevaid määratlusi tegid meid päris ärevaks. Ometigi on vaja ju ärevusega tegelemiseks see mingil moel endale ja teistele mõistetavasse keelde panna, siis saab vabalt lainetavast ebameeldivast tundest reaalne suurus, mida on võimalik mõjutada.